SurfFanatic

Müstilised surfisussid

2007-06-17T12:58:00.001+03:00

Kuna suvi käes ja pika säärelistega ei kannatanud märja kalipsoga sõita, sest need muutusid kiiresti kummikuteks, otsustasin siiski uued sussid ära osta. Siirdusin Surfhouse, sealt edasi Extreme ning lõpetasin Hawaiis, kust ka ostu ära sooritasin. Esialgu plaanisin küll Extremest uusi n-Grip susse osta, kuid ei raatsinud nii kallilt neid osta. Suss on suss ning peamine on see, et jalas püsib ning vigastuste eest kaitseb, ülejäänu on mugavus.

Sussid on siis kellegi Mystic firma tehtud ning täitsa pandavad. Hawaiis oli hinnaks 590.- krooni.

Harku - aasades jällegi, 2 super-hüper-katapulti

2007-06-16T20:35:00.000+03:00

Huvitav kas ma olin nii väsinud eile, et ei tulnud meelde oma surfipäevikut täita korrapäraselt?! Meibi ... Startisin kell 15 ja pool tundi hiljem olid asjad koos. Ennem kaldalt mõõtes puhus 4 - 9.1 m/s, päris suur vahe, pagiline nagu ikka. Siiski tõmmasin 6.5 purje peale ja vette. Parem halss jälle tip-top, kohe aasadesse ja lendu. Vahepeal tekkinud puhangutega tahtis laud lendu tõusta, mis natuke pidurit sundis vajutama. Huvitav kas laud olekski tuule alla võtnud, järgmine kord peaks ära proovima, glissis vastu tuult keerama ja hüppama :D

Teiselpool järve püüdsin jälle jibe teha, mis kukkus kokku seekord siis, kui hakkasin juba teiseltpoolt purje haarama, vähemalt mingigi areng! Tagasi sõites vasak halss tundus jälle imelik, tundub et puri vasakul halsil ei ole õige kujuga, võimalik et liistud on ära paindunud vms. Kui proovisin vasakul halsis tagumist jalga aasa saada, siis esimene kord isegi õnnestus. Järgmised kaks korda aga lõppesid väga rõveda katapuldiga, nimelt kui hakkasin jalga aasa panema, siis tegin väikse vea. Tagumine jalg oli aasast liiga kaugel ning jala liigutamisega läks tasakaal esimesele jalale, mis omakorda ka keha natuke ette kallutas. Tulemuseks oligi katapult. Teine katapult lõi korraks segamini vette maandudes, kuid õnneks ei midagi hullu. Kuna 3 tundi oli juba surfatud siis otsustasin kaldale ronida, et mitte rohkem oma õnne proovile panna.

Vahepeal sain proovida ka töökaaslase 102 L lauda, mis tundus isegi päris fun, kuid siis ei olnud enam nii palju tuult, mis tema 5.7 purje korralikult käima lööks.

Hiljem avastasin kodus veel, et vasaku põlve all kondi peal on päris korralik sinikas ning samuti jalalaba liigendi pealt oli natuke paistes. No pain - no gain!

Harku - uinutav tuul (aasades! aasades! aasades!)

2007-06-13T20:38:00.000+03:00

Jah, lõpuks ometi, siis kui kaldalt mõõtsin 5-9 m/s, tundus et täna nagu isegi võiks peale ronida. Glissi saades hakkasin kohe tagumist jalga aasa toppima - LÄKS! Surusin kõvemini uimele ja lasin liugu, mmmmmmm .... krdi hea oli. Lõpus proovisin jibe, siis kui pidi teise käega purjest haarama, lendasin vette, tüüpiline. Vasaku halsiga hakkas jälle mingi kepp, siis kui laud lõpuks glissi läks, ei suutnud tagumist jalga aasa saada, pidin peaaegu ühe korra katapulti lendama (ahjaa, ühe korra lendasingi :D). Siiski ühe korra sain ka vasaku halsiga tagumise jala aasa ja lasin liugu jälle. Parema halsiga sain edaspidi kõik korrad aasa, kokku vast 7-8 triipu. God damn it, it feels so good. Ühekorra proovisin ka lauaga slaalomit ehk jalgadega keerata, mmmmm, veel parem tunne.

Tule tuul ja võta ära, meie lapse valuuuuuuu ...

Andineeme - sidur, pidur, gaas. 6 - 8 m/s

2007-06-10T18:28:00.000+03:00

Njaa, vanemate juures kodus olles kiikasin tuuleprognoosi, nägin et WindGuru lubas 5.9. Himu sai võitu ja sõitsin Tallinna kama järgi ning sealt Andineeme. Ajasin suure palavusega siiski chilltop'i selga ning suundusin tiksudes merele. Kaldalt jäid uudistama paar pisikest jõnglast, kellest üks oli surfamist vaid telekast näinud :) Nohh, vähemalt oli minust kasu kellelegi lõpuks.

Kohe alguses tundsin, et mingid seadistused on paigast ära, laud kiskus vastu tuult ning üldse glissi ei läinud. Keerasin otsa ringi ja suundusin madalamasse vette. Seal lasin poomi natuke madalamale ja andsin ka järgi natuke ning lükkasin mastijalga ettepoole umbes 3 cm. Hämmastav, arvatavasti kõige rohkem kasu oli poomi järeleandmisest, kuna nüüd rebis rohkem. Seekord oli kõik ilusti seadistatud ning sai ka glissi ilusti. Vahepeal nägin, kuidas üks teine surfar saare poole minema ajas, kust ta umbes tund hiljem ka tagasi tuli ning kaldale ronis. Mina piirdusin siiski edasi-tagasi triibutamisega. Vahepeal andsin kuradile näpu ning lasin allatuult glissi vahepeal.

Vesi oli tunduvalt soojem võrreldes Märtsi kuuga :) Vahepeal ranna poole sõites avastasin, et mulle meeldib wave'i sõita. Seda ei saanud küll wave'i sõitmiseks, kuid natuke selle järgi lõhnas. Arvatavasti minu edasine suund kaldubki wave poole. Eniveis, umbes 2 ja poole tunni pärast ronisin välja, kuna tuul oli täiesti kukkunud. Tassisin asjad kaldale ning hakkasin endamisi kiruma, kuna päike läks pilve taha ja tekkisid päris meeldivad puhangud. Samas, see kestis vist umbes 20 minutit ning selleks ajaks, kui mul kama koos oli, oli ka tuul nullis. Vahepeal vaatasin binokkliga Salmistu poole, kust paistis vähemalt 30 lohet, päris kirju pilt oli igatahes.

Kirdetuulega tasub Andineeme teinegi kord minna.

Harku, 8 - 12 ms, 02.06.2007 (1x aasades!)

2007-06-02T19:05:00.000+03:00

Well, nii palju siis Salmistust. Harkusse jõudes tundsin, et väsimus on eilsest veel sees ja otsustasin, et ei sõida Salmistusse. Selleasemel vahetasin 5.4 purje 6.5 vastu ning pärast väikest pikutamist laua peal (seda peaks veel tegema ja vee peal!) läksin teiselepoole järve tuult otsima. Eelnevalt olin kõva-tuule-trimmi purjele peale tõmmanud. Sel hetkel ei saanud kuidagi korralikult glissi ning lasin poomist järgi 2 cm. Pärast seda oli hoopis teine tera. Pagiline tuul siiski rapsis purjega päris palju ning mõned korrad sain siiski tagumist jalga aasa proovida. Tundus, et parema halsiga oli mugavam ning ühel korral õnnestus tagumine jalg aasa sisse taguda ja sain jälle liugu lasta. Seekord õnneks pikemalt ning siiamaani on tunne meeles. Ma juba ootan seda aega, kus ma sõidan enamus ajast mõlemad jalad aasades.

Siis hakkas tuul tõusma ning 6.5 puri oli enamus ajast üle, vahepeal üritasin paremal pool järve poomist peale tõmmata roostikus koos poole meetrise mudaga. Iseenesest mul muda vastu midagi ei ole aga kõige muGavam ta just ei ole :) Lõpuks sain 2 cm poomile juurde ning pidin roostikust välja saamiseks natuke ujuma.

Üritasin vahepeal kalda poole krüssata, mille tagajärjel mind korduvalt vette kasteti ja siis koheselt veestardist üles tõmmati, iseenesest oli see lahe kuid otsest mõnu ma sellest ei saanud, sest see väsitas käsi päris palju. Ühe korra õnnestus ka jalgadega purje peale lennata, õnneks siiski mitte pauguga, nii et puri jäi terveks.

Ja tundub, et ma rohkem chilltop'iga surfama ei saa minna, kuna tänane päike päevitas mu näo ovaalseks ehk näo osa on pruunikas ning ääred on heledamad :D

Harku, 8 - 14 ms, 01.06.2007

2007-06-02T09:31:00.000+03:00

Tjahh, tuult oli, kusagil seal teiselpool järve. Kuulsin et seal sõidetakse viiestega. Rigasin 5.4 purje ära ning üritasin kuidagi teiselepoole järve saada. Täitsa masendav oli kui kaugelt tuul hakkas puhuma alles. Täitsa masendav kui pagiline tuul oli, pidevalt kui tahtsin veestarti teha ei olnud piisavalt tuult ja kui hakkasin nöörist tõmmama tuli mingi puhang. Tavaliselt mind surfamine närvi ei aja, ok see ei olnud ka surfamine vaid tuulepoisiga kassi ja hiire mängimine, mina olin siis hiire rollis :)

Kella seitsme ajal kui tuul hakkas langema, mõtlesin korra kaldale minna ja 6.5 rigada, hea et ma seda ei teinud, kuna tagasi krüssamine võttis liiga kaua aega.

Jalgu aasadesse ma muidugi ei saanud, lähen uurin täna Salmistus Fanaticu laudu, võib-olla proovin isegi oma lemmiku Hawk'iga sõita kui antakse :)

Veebibeebi netis ehk must-toonekurg ja 4 poega LIVE

2007-05-31T17:31:00.000+03:00

Avastasin täna väga toreda asja, nimelt saab jälgida reaalajas musta toonekure pesa, kus on papa ja neli poega. Lähemalt saab siit http://www.eenet.ee/EENet/ ja siit http://www.ilm.ee/~uploader/loodus/?leht=art07toonipaevik

Mina lähen vaatan nüüd kas tuulepoiss täna on siin kandis või mitte.

Jess, nohh peaaegu jalad aasades, Harkus 23.05.2007

2007-05-23T22:17:00.001+03:00

Kell 17:30 seisin Harkus, vaatasin et 6.5 puri on täiesti bueno. Asjad koos tõmmasin rannastardiga minema. Eelnevalt venitasin kaldal jala aasasid, et jalg ilusti sisse mahuks. Tänane plaan oli paigas, keskendun puhtalt jalgu aasadesse saamisele. Esimene jalg, mis oli mastile lähemal, läks ilusti sisse ning esialgne hirm aasade ees asendus kindlustundega. Tundsin, et nii on palju julgem isegi sõita. Üritasin korduvalt ka tagumist jalga aasa saada aga mis ei õnnestu see ei õnnestu. Vahepeal ei olnud piisavalt tuult, siis keeras laud jälle ära ning sada muud häda.

Siiski õnnestus ühe korra paremal halsil saada ka vasak jalg aasa ning lasin nö. lauaga liugu vee peal, tunne oli mõnna. Järgmised korrad jälle ebaõnnestusid, siis tundsin, et tuul on langema hakanud ja nii ilusti glissi ei saa enam. Puhangutega vahepeal küll sai, kuid aasasid puhangutega proovida ei saanud. Veestardid õnnestusid jällegi ilusti, vähemalt ei pea neid enam harjutama :)

Kokku 3 tundi, 60% ajast glissis.

Rohuküla surfivideo nr. 1 - kivi vs. uim

2007-05-21T14:43:00.000+03:00

Hea et hoog suur ei olnud, siis oleks võib-olla isegi uimest ilma jäänud :)

Rohuküla - 7 kuni 12 m/s

2007-05-20T10:00:00.000+03:00

Eile siis sai käidud esimest korda Rohukülas, mõõtsin ka teekonna pikkuse ära ja sain 105 km ümmarguselt. Autos ootasid juba 6.5 puri, poom ja trapets. Vaatasin veel hommikul korra surfijutukasse, karp jäi lahti kui nägin, et Rohukülas mõõdeti 9.8 m/s tuul. Selge, peab ikkagi 5.4'se purje ka peale laadima.

10:30 sõitsingi juba Rohuküla poole, tee peal silmitsesin puude latvu, mis näitasid, et tuul on päris kõva. Natukene enne kahtteist jõudsingi Rohukülla, rahvast oli päris palju kogunenud. Käisin korra vee ääres ja tõdesin, et see on üks väga hea koht surfamiseks. Peaaegu nagu Dahabis, muul varjas lained ilusti ära ning jäi järgi ainult üks ilus sile vesi. Kiikasin korra ka ühte punasesse telki, et tuuleinfot saada, nägin mõõdikul 8.9 m/s. Selge, 5.4 puri läks loosi. Kuna ma ei ole varem vana süsteemi järgi riganud purje, siis mastipikenduse ja purje vaheline nööri sidumine võttis aega umbes 25 minutit :D Lõpuks kui sain purje rigatud, läksin uuesti tuult kontrollima ja nägin 7.2, pekki! 6.5'se rigasin umbes 5 minutiga ära. Ajasingi omal kalipso selga lõpuks ja tassisin kama vee äärde. Enne vette minekut uurisin kus kohas on nö. vaba vesi, et ma võistlejatele ette ei jääks, see jäi natukene allatuult. Kuna tuul tundus päris tugev, tõmmasin poomist natuke peale. Kui olin rannastardiga minema saanud, tundus et tuult siiski nii palju ei ole, et korralikult glissi saaks. Sõitsin kaugemale, lootes rohkem tuult saada, kuid ei õnnestunud leida. Tulin korra kaldale tagasi ning lasin nii alt kui poomist lõdvemaks. Ma ei oska öelda, kas see aitas või oli tuul natuke tõusnud, igatahes kiskus ilusti glissi.

Umbes tunni pärast tuul tõusis jälle ning olin sunnitud kaldal taas purje pingulemale tõmmama. Enne vette minemist, tuletasin endale meelde, et pidin jalgu aasadesse proovima. Kohendasin aasad ära, et jalg ilusti sisse läks ning uuesti vette. Tundub, et see aasadesse saamine nii lihtne ikkagi ei ole, kui arvasin. Esimene jalg läks ilusti aasa, kuid tagumisega tekkis probleem. Laud hakkas vastu tuult keerama ja tagumine osa tahtis ära uppuda. Päeva jooksul mul ei õnnestunudki korralikult aasadesse saada ja vahepeal vajusid aasad ära, et jalg enam korralikult sisse ei mahtunud. Samas tulid enamus veestarte ilusti välja, mille üle mul vaid hea meel oli. Veel õnnestus mul teha mitu korraliku katapulti, kahe puhul olin trapetsis kinni ning üks katapult juhtus korraliku kiiruse pealt ning vette lennates lõi pea järsult taha poole, mille tulemusel kaelast ragin läbi käis, hetkeks ehmatas see ära, kuid õnneks mingit valu ei tundnud.

Umbes kella nelja ajal oli tuul nii tugev, et otsustasin 5.4 purje rigada ja selle lõpuks ära proovida. Kuna mul olid käed juba nii väsinud, siis jõudsin umbes tund veel olla ja siis loivasin kaldale. Kokku sai vast 4 tundi, mis peaks mu uus rekord olema ja Rohukülla lähen kindlasti veel lõuna tuulega.

Varsti panen ka siia väiksed videoklipid ...

2007 First Blood - Harku 10-12 m/s

2007-05-14T22:33:00.000+03:00

Praegu mõtlen kodus, et küll on hea kodus, ei pea 10 m/s tuultega võitlema, mis sul purje käest rebivad ning su vette puhuvad. Kuid samas, ma olen kindel, et ma teeksin seda uuesti.

Niisiis, kell 19.00 oli Harkus ja vaatasin nõrku tuuleiile, mis vee peale triipe joonistasid. Ootasin Priidu ära, kes pakkus välja, et võiks ju tiksuda natuke. Njahh, ausalt öeldes, tiksumine oli viimane asi mida ma teha tahtsin, kui võtta, et ma seda juba sellel aastal kaks korda olin teinud. Siiski oli hinges väike lootus, et tuul tõuseb prognoosi järgi ja saab ka kihutada natuke. Õnneks/kahjuks ma ei eksinud.

Lõunatuulega oli Harkus väga hea side-shore ja sai kohe rannastardiga minema. Paari triibu ajal isegi tõmmasid puhangud korra käima, kuid ei midagi enamat. Priidu koos oma "uute sõpradega" oli kadunud allatuult lääne kaldasse kuhu mina siiski ei tikkunud, kuna pärastine krüssamine mind ei erutanud. Vahepeal sõitsin korra kaldale, et mõelda ja vaadata mis järve peal toimub. Siis haarasin jälle poomist ja tõmmasin järvele tagasi. Kui olin teiselepoole järve sõitnud, otsustasin et lähen uurin, mis seal läänekaldal huvitavat on. Proovisin jibe'ga keerata, mis peaaegu õnnestus jälle :D

Ma ei tea, kas see oli needus või täppi läinud prognoos aga tuul tõusis järsult. Varsti hakkasin juba oma äsja soetatud 5.5'st purje igatsema, kuna enamus ajast oli täiesti overpower. Siiski oli asjal ka hea külg, nimelt veestardid õnnestusid suurepäraselt, isegi liiga hästi :) Kogu selle fun'i rikkus ära tagasi-krüssamine, mis oli pagilise ja kõva tuulega eriti vastik. Vahepeal andis tuul õnneks järgi ja sõitsin natuke väiksema nurgaga järve keskele ning sealt võtsin suuna otse surfiklubi randa. Umbes minutiga olingi rannas tänu jälle tõusnud tuulele.

Kokku sai 2,5 tundi sõidetud.

Tjahh, praegu ma tahaks ülekõige magada, arvatavasti ma pole ainuke :p

Varustuse uusim liige - NS Natural 5.4 2005

2007-05-09T15:28:00.000+03:00

Kuna eelmine aasta sai liiga palju kaldal passitud suure purje tõttu, siis plaanisin selle hooaja alguses juba väiksema purje seotada. Surfilaadal kahjuks ei õnnestunud käia, seega vaatasin üle surfituru pakkumised, silma jäi üks Neilpryde 5.5 wavekas ning North Sailsi 5.4 freeride puri. Kuna 6.5'st North Sailsi purje olen juba proovinud, siis teadsin, et see oleks üsna asjalik ost. Helistasingi müüjale ning lubas teada anda, kui purjega Tallinna tuleb. Täna hommikul saingi kõne ning leppisime lõunaks kohtumise/ülevaatuse kokku. Lõuna ajal vaatasin purje üle, tundus täitsa tibens-tobens olevat, va. üks auk mastitasku ülaosas. Sellest pisiasjast ma ennast heidutada ei lasknud ning kaup sai tehtud. Järgmiseks viisingi purje Piritale meister Olegi kätte parandusse, kuna selleks nädalaks suuremat tuult niikuinii ei lubanud, siis otsustasin aega ratsionaalselt kasutada.

Eniveis, nüüd on kuni 12 m/s tuultega võimalik sõita :)

Tervislik toitumine

2007-04-13T13:41:00.000+03:00

Näeb välja umbes selline

2 lõhekotletti
200 gr tatraputru
1 viil Rännumehe leiba
kruusitäis vett

Muidugi "Kärbse pea" kujundus käib asja juurde

Torm häirib Tallinn-Helsingi kiirlaevu JA MINU SURFAMIST!!!

2007-04-07T19:27:00.000+03:00

Good damn it, lendasin täna WindGuru prognoosi peale Käsmu sõbra Martiniga. Tuul oli läänest ja natuke offshore (kaldast eemale viiv). Kuna eelmine aasta harjutasin ennast tuule kiiruse mõõtmist lehtpuude järgi, siis täna vaatasin, et tuult on ja võib peale minna. Rigasin omal asjad ära, kinnitasin natuke keha ja ajasin kalipso selga. Pähe tõmmasin veel kollase ujumismütsi, mis pidi pead soojas rohkem hoidma.

Eemaldusin kalda kividest ja proovisin rannastarti mis nõrga tuule pärast ebaõnnestus. Ootasin natuke kõvemat tuult ja proovisin uuesti. Jubbeee, kus nüüd hakkas rapsima, sain kuidagi lõpuks stardi tehtud ja hakkasin juba glissi asendit sättima kui tundsin, et täiesti ülepurjestus on. Tuul rebis purje tohutu jõuga ning pidin purjest lihtsalt lahti laskma, muidu oleks järgmine asi olnud katapult. Kaotasin tasakaalu ja lendasin vette, tundsin kuidas külm vesi kerge shoki tekitas. Tundsin, et ujumismütsist oli pigem kahju kui kasu, kuna kumm ei soojenenud nii kiiresti ja pea oli kauem külmas, samuti vees hulpides tundsin et kaelal oli üsna külm.

Eniveis, proovisin hakata veestarti aretama, kuid külma vee tõttu olin sunnitud ronima lauale ja nöörist sikutama, mis oli päris karm, kuna tuul oli puhanguti 12 m/s (hiljem sain teada, et see oli isegi 15 m/s). Kui suutsingi mõned korrad purje üles tõmmata, siis tuul sasis seda juba risti olles nii kõvasti, et tuulde tõmmamine tundus väga lolli mõttena. Kõige nõmedam kogu asja juures oli see, et see krdi tuul oli offshore, nii et hakkasin juba mõtlema, kuidas on Soome keeles "Tere, saabusin parajasti Eestist, te pole Eestis varem käinud?". Siiski suutsin mõned korrad kaldale lähemale saada, vahepeal proovisin isegi selili ujuda kuid vastu laineid ja tuult oli see üsna vaevaline. Lõpuks siiski kalda ääres nõrgema tuulega sain purje püsti ja madalamale sõita. Tundsin, et jalalabad külmetasid juba päris kõvasti ja ronisin kiiresti veest välja. Kuivatasin ennast kiiresti ära saunatoas ja ajasin riided selga.

Üsna masendavalt algab see surfihooaeg peaks mainima, kaks korda tiksumist ja kolmas kord torm. Järgmiseks palun üks lahtine luumurd! :)

Ahjaa, täiendan oma eelmist lubadust, merele ma ei lähe kui on alla 6 m/s ja üle 8 m/s tuul ning vee temperatuur peab olema vähemalt 10 kraadi PLUSSI!

Tänan tähelepanu eest!

Tuleb kuulata targemaid inimesi, eriti isa!

2007-04-02T09:28:00.000+03:00

Tjahh, laupäevaks lubas EMHI 4-8 ms tuult ja WindGuru 3 ms. Muidugi ma uskusin EMHI't rohkem :) Kohapeale minnes oligi umbes 4-5 ms tuul, isa oli minuga kaasas ja soovitas mitte minna, kuna tuul on üsna külm ja vaikne. Mõtlesin, et kui randa juba ronisin siis pean ka korra ka peal käima ja äkki kaugemal rannast on kõvemad tuuled. Rigasingi asjad ära aja peale, sain 10 minutiga asjad kokku (hämmastav!). Ajasin kalipso selga, viisin asjad randa ja lohisesingi merre. Rannastart muidugi ebaõnnestus nii vaikse tuule pärast ja olin sunnitud jälle nööri pidi üles tõmbama. Tiksusin niimoodi siis umbes 100-200 meetrit kui olin sunnitud tõdema, et täna on isegi vaiksem kui eelmine laupäev, seega täiesti mõttetu ajaraiskamine, masendav. Tegin ühe koba paudi ja suundusin randa tagasi. Kui olin kama kokku pannud, mõtlesin et ei hakka kalipsot ära võtma, vaid teen seda kodus ja istusingi kalipsoga rooli. Mulle pole kunagi meeldinud paljajalu sõitmine, kuna siis tunduvad pedaalid eriti väiksena ehk toetuspinda on kõvasti vähem. Koju jõudes viskasin asjad murule kuivama, et hiljem liivast puhtaks teha ning läksin kalipsot seljast ära võtma.

Annan siinkohal sama lubaduse mis eelmine aastagi, et alla 6 ms tuule ma merele ei roni! :)

Surfihooaeg on alanud!

2007-03-25T13:49:00.000+03:00

Jah, see aasta algas surfihooaeg 24. märts, kui sai Andineemes jalad (ja muud kehaosad) märjaks tehtud ning ebakindla lauaga mööda vett küntud. Kuigi prognoosid näitasid maksimaalselt 5 m/s tuult ja eelnevalt kohapeal käidud kontroll näitas sama, otsustasin siiski, et proovin kasvõi natuke tiksudagi, kaks kuud ootamist oli juba piisavalt ära tüüdanud ja nälja suureks kasvatanud.

Kodus kama peale pakkides tundus aeg venivat nagu ikka, õnneks läks pealepanek suht kiiresti ja varsti olingi juba tagasi ranna poole teel. Randa jõudes võtsin väikse erutustundega kamad autost välja ja hakkasin purje rigama, hämmastaval kombel oli kõik tehnika ikka veel meeles ja umbes 15 minutiga olid asjad koos. Nüüd järgnes riietumine, tõmmasin kõigepealt chilltop'i ja siis hakkasin kalipsot selga venitama. Kui kalipso oli seljas, võtsin autost teibi ning hakkasin seda ümber jala mässima, et papude ja kalipso vahelt vähem vett sisse tilguks. Päris veekindlaks mul seda siiski ei õnnestunud teha nagu hiljem vette minnes teada sain.

Lõpuks sain asju hakata randa viima ja sealt edasi solberdasin juba merele. Andineeme rannaga nagu ka vist enamus Eesti randadega on see häda, et sügavamaks läheb suht kaugel alles, mitte nagu Nõval, Ristnas või Kaberneemes aga see on minu väike virin ainult.

Masendav, esimene rannastart ebaõnnestus täielikult, teine samuti. Otsustasin nöörist sikutada, kuna tuult oli tõesti liiga vähe, tõmmasin purje üles ja lendasin vette. Tundsin, et olen vist jälle noor ja roheline, kuid teise sikutamisega suutsin purje stabiilsena hoida ja juba tiksusingi avamere poole. Varsti jõudsingi piisavalt rannast eemale, et sain juba kergema hoo sisse. Kuna ei tihanud väga kaugele minna rannast, siis hakkasin pauti tegema, mis minu rõõmuks õnnestus ja sõitsin tagasi ranna suunas. Vahepeal andsin kiusatusele järgi ja keerasin nina allatuult ning sain lauale juba hoo sisse, kuid glisseerima ikkagi ei saanud aga nohh, seda väga ei lootnudki. Tiksusin võib-olla 45 minutit ja ronisin kaldale. Vesi oli umbes 2 kraadi ning varvastel hakkas vaikselt külm, ülejäänu oli kõik ilusti soojas nii et soojema kalipso ost oli läinud täiesti asja ette.

Surfihooaeg võis alata :)

SLÕhtuleht ja Nokia N80

2007-03-19T17:53:00.000+02:00

Hämmastusega pean mainima, et võib-olla siin maailmas tõesti juhtub imesid ja ka minuga. Nimelt SLÕhtuleht korraldas oma lehel uue veebi kohta küsitluse millest mina ka osa võtta viitsisin. Auhinnaks loositakse välja 3 Nokia N80't. Nohh, telefoni pärast ma küsitlusele igatahes ei vastanud, lihtsalt mõtlesin, et prooviks nalja pärast.

Enivei, see nali on mul nüüd siin laua peal ja juba läbi näpitud ning ka esimesed fotod pildistatud. Esimene mõte oli küll, et mida ma teen sellise asjaga ja müün parem maha aga siis mõtlesin, et sellega saan netist ilmateateid paremini vaadata surfamiseks ja siis otsustasingi alles jätta.

Nüüd kui flickr lõpuks tööle hakkab siis saan ka selle testpildi siia lisada. Seniks ma tutvun oma uue mänguasjaga, peaks selle WiFi ka ära proovima :)

Flickr suutis jälle lõpuks oma süsteemid tööle saada ja saan nüüd ka testpildi siia ära lisada.

Egiptus, päev 5 - päev merel Olaviga

2007-02-27T22:15:00.000+02:00

Issand jumal kuidas ma seda päeva ootasin, eelmine öö oleks vist erutusest otsad andnud. Pärast hommikusööki läksime uurima, kas üritus toimub ning mis kell järgi tullakse. Helistasin Olavile ning sain teada, et buss võtab meid peale kell 9:20.

Lõpuks 9:40 buss ilmuski ning suundusime Old Marketi poole, sealt sõitsime edasi ning umbes 15 minutiga olimegi kohal. Bussilt maha tulles ootasime veel turvameeste järgi, kes vaatasid meie kottidesse, nimelt ei tohtinud pomme, tulirelvi ja muid toredaid mänguasju laevade juurde kaasa võtta.
Sadamas öeldi meile meie laeva nimi ning tunnused, mille järgi me peaksime ta ära tundma, kuna snorgeldamise kohas pidi teisigi laevu olema. Lõpuks jõudsime oma jahi juurde, pardale sai mööda puust latti, kus kohalikud pakkusid ka abistavat kätt, millest ma kategooriliselt keeldusin, pigem kukun vette :) Laeval pidime käima paljajalu ning jalanõud läksid valgesse kasti ja kotid panime kajutisse, õigemini siis esimese teki siseruumi, kuna kajutid asusid veel allpool vist.

Siis läksime teisele tekile, kus hakkas Karit meile kaladest ja snorgeldamisest rääkima. Umbes 20 minuti pärast olimegi juba ankrus esimeses kohas, kus sai snorgeldada ning seal läksid ka sukeldujad vette. Kuna mina seekord kahjuks sukeldujate hulka ei kuulunud, siis ei mallanud sukeldumise kohta juttu kuulata ja läksin alla omale varustust valima. Leidsin omale sobivad lestad ning paterdasin ahtri poole, kus pidi pika sammuga vette astuma, samalajal käega maski vastu nägu surudes. Natuke aega mõeldes astusin selle sammu ära ja plärtsatasin vette ... PHÖÄÄKKKK, tundus nagu oleks klaasitäis soola suhu kallatud kui esimest korda Punase mere vett maitsesin, sülitasin umbes 5 korda ennem kui sain jälle normaalselt maigutada. Okei, sättisin maski ette ja toru suhu ning asusin snorgeldama, esimestel kordadel oli väga imelik toru kaudu hingata ning pidevalt kippusin ninaga hingama, õnneks mõne minuti pärast sain asja käppa ja hakkasingi korallide poole liikuma.

Proovisin ka mõned korrad sukelduda aga kalipso ja soolane vesi tõmmasid mind nagu korki pinnale, võib-olla õnnestus maksimaalselt 3 meetrit sukelduda. Varsti hakkasid sukeldujad sukelduma ning asusin neid peakohal jälitama. Päris põnev oli nende liikumist jälgida, vahepeal üritasin jälle sukelduda nende poole, ühes kohas õnnestus isegi päris lähedale pääseda ja siis korgina jälle pinnale tõusta. Mitmel korral pidin omal maski puhastama ning samuti hingamistoru, kuna mask läks uduseks ja torusse tuli vett, kui mõni kõrgem laine üle pea käis. Vesi mis alguses tundus üsna supina hakkas külmaks muutuma, arvan et veetemperatuur oli umbes 20 kraadi ringis.

"APPPIIII" käis mu peast läbi kui snorgeldades puutusin mingi pehme ja limajas asjaga kokku, nimelt meduusidega, neid oli seal päris palju ja tundus, et järjest rohkem juurde tuleb. Arvatavasti oli see tingitud tuulest, mis puhus täpselt meie poole. Õnnestus ka kaks korda kõrvetada saada, oodatud sügelust nagu kõrvenõgese puhul aga ei tekkinud ja asi piirduski kerge ehmatuse ja sähvatusega. Kui olin umbes tund aega sulistanud otsustasin laevale naasta ja ennast natuke soojendada, kuna vees hakkas päris jahe juba.

Siiski mõne aja pärast kiskus mind vette tagasi ning läksingi uuesti sulistama. Seekord proovisin üsna sügavale sukelduda, seekord arvatavasti sain koos tasakaalustamisega (nina kinni ning puhudes väljapoole) vast 4 meetri sügavusele. Nähtavus oli üsna hea aga tiba hägune siiski. Vahepeal pidin meduuside vahel slaalomit ujuma, kuna neid oli päris palju juba ning nendega kokku puutuda eriti ei tihanud. Paatidest teisele poole ujudes avastasin üsna laheda koha, nimelt korallide vahel läks tee, umbes 3 meetri laiune, sel hetkel soovisin, et mul oleks sukeldumisvarustus seljas. Korra ronisin laevale jälle, kuid mõtlesin ümber ja hüppasin vette tagasi. Pinnale tulles, tundsin et mask on ära tulnud ja otsisin silmadega seda, arvasin et ta hulbib pinnal kuskil. Üks mees ütles mulle, et mu mask on juba teel põhja, vaatasin korra vee alla ning nägingi seda põhja poole triivimas. Oh damn it, ronisin laevale ja mõtlesin mida teha, esimene mõte oli kalipso seljast ära võtta ning mööda sukeldumise nööri põhja laskuda, kuid ei hakanud riskima, sest ei teadnud tasakaalustamisest suurt midagi. Siis tuli mõte, et ootan Kariti ära ja lasen tal ära tuua. Siis märkasin Olavit, lehvitasin talle ja ütlesin, et mask läks põhja ning näitasin talle näpuga kuhu kohta. Olavi tõmmas maski ette ja sukeldus, nägin kuidas ta vaikselt sügavamale sukeldus ning tundus, et ta lõpuks maski ka märkas. Igatahes umbes 5 minuti pärast oli mask mul käes jälle ning tänasin rõõmsalt Olavit.

Siis läksin vööri päevitama, kus teisedki olid juba omale pesa teinud. Tuul oli vahepeal juba päris tugevaks läinud, minu arvamise järgi 10 m/s. Mis mulle veel muret tegi oli mu kõht, kuna viimasest söömisest oli omajagu aega möödas, samas ma ei olnud ainuke näljane ja levisidki kuuldused, et varsti saab süüa. Lõpuks pärast poole tunnist ootamist sebisime omale pisikeses ruumis kohad laua otsa ning juba toodigi külmad ja supp lauale. Vaevu jõudsime ära oodata kuni lubati sööma hakata, supp oli küll üsna lahja (vedelik ja porgandi tükid) aga üsna hea. Järgmiseks toodigi soojad road, mul võttis silmad kirjuks, kui laud kaetud sai. Võtsin igalt vaagnalt natuke, seal oli riisi, aedoakaunadega wokk, kartulivormi jms. Viimasel ajal olen harjutanud küll ennast vähese sööma peale aga sellise toiduga ma ennast eriti tagasi ei hoidnud. Karit soovitas veel süüa mingit asja nimega baklazhaan, mis nägi välja nagu praesai või paneeritud sai, igatahes maitses nagu piimaga tehtud praesai ja oli tõesti väga hea, võtsin kohe mitu tükki. Pärast sööki loivasin välja tekile jälle ning võtsin positsiooni laeva ninas, kus oli mõnus jalgu kõlgutada ja merele vaadata. Mõne aja pärast hakkasimegi liikuma järgmise snorgeldamise koha juurde, kus toimuski ainult snorgeldamine. Jäime ankrusse rannast umbes 100m eemal ning siis seletati meile, et igalühel peab olema paariline, keda me peame aegajalt silmas pidama, et ta kaduma ei läheks. Snorgeldamine pidi toimuma instruktori järgi.

Erinevalt eelmisest kohast oli siin tunduvalt sügavam, samas osad korallid olid jällegi lähemal ning mõni lausa 3m sügavusel, mida ma ka lähemalt uudistama läksin. Jube lahe oli teiste alla sukelduda ning korra üles kiigata, kuidas teised snorgeldasid. Poole tunni pärast tundsin, et ma värisen juba üleni külmast ning vasaku jala kõõlus hakkas nii kõvasti valutama, et jalga oli päris piin liigutada. Mõtlesin, et lähen välja kuid snorgeldamise isu oli suurem kui valu ja snorgeldasin edasi piineldes. Varsti kutsus instruktor meid enda juurde ja ütles, et siin on voolus ja et me laseksime sellel end kanda, vee alla vaadates oligi näha, et me liigume vaikselt. Pärast seda suundusimegi jälle laeva poole ning asusime sadama poole teele, kui kõik laevas olid.

Sadamasse jõudes nägin kuidas paar laeva kõrval üks laev tagurdas oma kohale natuke liiga kiiresti ja rammis sadamakaid, õnneks midagi hullemat ei juhtunud. Siis ronisime mööda planku jälle sadamakaile. Mööda kaid maa poole jalutades nägin, et vett katab kerge õlikiht, masendav ...

Järgmine peatus, hotell.

Egiptus, päev 4 - naama bay, valentinipäev + õhtune show

2007-02-21T22:00:00.000+02:00

Pärast tavapärast hommikupoolikut (söök, päevitamine) mõtlesime käia Naama Bay's ning seal natuke ringi jalutada. Päev oli jällegi täiesti selge ja päikseline. Hotellist väljudes "ründas" meid kohe üks seal passinud taksojuht, kuna meil oli taksot niikuinii vaja, siis küsisin kui palju ta Naama Bay'sse sõitmiseks tahab. Ta ütles et 25 naela, mina pakkusin 20 naela. Kuna ta alla ei lasknud hinnas, siis mõtlesin, et saadan ta pikalt ja hääletan mõne teise takso peale, kes 20 naelaga meid sinna ära viskab. Taksojuht üritas meile selgeks teha, et see on nö. fikseeritud summa ning näitas esiakna peal olevat kleebist, kus olid erinevad linnaosad ning sinna sõitude hinnad. Selge, kui 25 siis 25 naela ja istusime taksosse. Naama Bay'sse jõudes näris mul siiski kahtlus, et see kleepekas oli sinna pandud niisama petteks, võimalik et mul oli ka õigus, kuna hiljem saime hotelli tagasi ikkagi 20 naelaga.

Naama Bay'sse jõudes suundusime kohe peatänavale, kus meid jälgisid ablaste šaakalite silmad ning üks neist "ründaski".

"Hello, where are you from? Come, eat in my restaraunt ..." ütles mesimagusal häälel nõgimees. Vastasin viisakuse piirides, et olen Eestist ning ei soovi midagi osta, tema aga ei tahtnud mu käest lahti lasta ja vaatas mulle naeratades otsa. Sellepeale läks Triinul kops üle maksa ütles kurja häälega, et me tahame edasi minna ning tõmmas mind edasi, kuulsin selja taga vaid summutatud naeru.

Üritasime võimalikult palju kõike teretamisi ja kutsumisi ignoreerida ning kiiresti mööda kaubatänavat edasi liikuda, kuni jõudsime Pizza Hut'ini kus ka lõunatasime. Pärast lõunatamist liikusime jälle kauba tänavat mööda edasi, enne lõppu keerasime paremale, kus oli näha suur kasiino. Seal ees pakuti meile veel ajalehte müüa, millest muidugi jällegi keeldusin (praegu mõtlen, et kõige kergem oleks olnud enda külge riputada silt, kus on suurelt araabia keeles kirjas, et ma ei soovi mitte midagi osta või et ma olen pidalitõbine, viimane oleks vast isegi tõhusam rohi olnud).

Lõpuks jõudsime ranna äärde tänavale, kus olid peamiselt kinnised hotellide rannad, arvatavasti sai nendesse väikse tasu eest siiski siseneda aga ei olnud hetkel plaanis. Tänav oli üsna pikk, umbes 2 km, ning peamised vastutulijad olid venelased. Hotellid arvatavasti olid 4 ja 5 tärniga. Lõppu jõudes pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi. Tee peale jäi üks jäätise müügi koht, kust Triin tahtis jäätist, mõtlesin et see on hea võimalus 100 naela väiksemaks teha. Jäätise hind oli 11 naela ning hämmastuseks jäätist andis meile naisterahvas, arvatavasti venelanna. Kui andsin naise kõrval olevale mehele 100 naelase, siis ta vabandas korra ning läks selja taga asuvasse poodi peenemat tooma. Tagasitulles luges ta raha üle ning ulatas siis mulle, viskasin ka pilgu peale, nägin et umbes 90 naela oli olemas ja pistsin selle siis rahakotti. Hiljem hotellis siiski selgus, et 50 naelase asemel oli ta mulle andnud 50 piastrit ehk siis 0,5 naela, nii et jäätise hind tuli kokku umbes 120 krooni ja polnud ta nii hea jäätis midagi.

Mööda tänavat kõndides nägin Super Marketi silti ja mõtlesin, et võiks vett osta homsele mere peale minekule kaasa. Ostsingi 2x1,5 liitrist veepudelit, üks maksis 2 naela. Siis tuli tee peal vastu meile noorem mees, kes küsis kas meil hotell on olemas, kui ütlesime et on, siis küsis kas tahame taksot äkki. Jah, tahtsime. Hinnaks küsis alguses 30 naela, mina 15, tema 25, mina 20 millega ta nõusse jäi. Sellepeale võttis ta mobiili ja helistas arvatavasti mingile taksojuhile, ise meid kaasa kutsudes. Lõpuks jõudsime tee äärde, kuhu tuli ka üks takso. Meie istusime taha ning takso tellinud mees istus ette, kus nad omavahel lobisema hakkasid. Taksojuht tegi vahepeal peatuse ja ees istuv mees läks maha, meie teekond jätkus hotelli suunas. Hotelli ette jõudes andsin taksojuhile 20 naela sõidu ja 2 naela jootrahaks, mille ta üsna mageda näoga vastu võttis.

Eelmisel õhtul kui me sünnipäeva kooki sõime, siis pakuti meile Valentinipäeva erimenüüd, mis maksis 110 naela ühele inimesele, mõtlesime et võiks ära proovida. Sööki hakatakse serveerima alates kella 20'st ning sinna jäänud aja sisustasin ma filmide vaatamisega. Kella kaheksa ajal seadsime sammud siis väliterassi juurde, kus valisime sobiliku laua ja istusime maha. Üks ringijooksnud teenindajatest tuli pakkuma meile sama menüüd, mis me olime tellinud juba, millest me ka teda teavitasime.

Esimeseks toodi meile poolik sikk-sakiliselt lõigatud melon, mille sees oli heeringmaitseline kala ja mingi hapukoore taoline kaste, iseenesest oli söödav aga ei midagi erutavat. Teisena tuli püreesupp, mulle tundus, et see oli seentest tehtud ning natuke oli tunda kõrbelõhna, alla läks jällegi. Kolmas söök serveeriti suurel taldrikul, millel olid kaaned peal, kaks teenindajat avasid elegantse liigutusega kaaned ning sealt paljastus GRILLITUD KALA. Hämmastav, kõige hullem ei olnudki maitselt, natuke mage ning natuke grilli maitset, ei anna võrreldagi näiteks minu tehtud lõhega :p
Vaikselt hakkas masendus tekkima, et kas midagi normaalset ka saab lõpuks, järgi oli vist jäänud magustoit ainult. Toodigi, toodi lausa kaks kooki, üks oli nö. restorani enda poolt ekstra. See ekstra-kook oli ekstra maitsega ka, pruun osa meenutas maitselt seda hommikust uriini-kastmise lõhna (maitse koosnebki peamiselt lõhnadest, kes veel ei teadnud), selle osa jätsin kohe alles, valge osa oli väga kreemjas ja selline imal. Teine kook oli kaetud maasikatega, mis nägid välja nagu keemiavabrikust tulnud, maitselt olid magedad ning limased ja üldse mitte nii head kui meie kohalik aedmaasikas. Kook ise oli tehtud nagu umbes Kinder Delice shokolaad, oli midagi leiva sarnast ja siis mingi valge kreem vahel, igatahes parem kui see restorani ekstra-kook. Pärast sööki vaatasime natuke programmi veel ning küsisime ühe koogi omale tuppa kaasa, mis oli alles jäänud.

Egiptus, päev 3 - public beach, shoppamine, sünnipäev

2007-02-20T21:50:00.000+02:00

Hommik käes ning jälle oli tunda seda "meeldivat" aroomi, mille tekitas muru ja puude kastmine kohaliku "kokteiliga". Hiljem sain isa käest teada, et kastmiseks mõeldud vett tehakse uriinist. Kift :) Hea et varem ei teadnud, siis vist oleks hinge kinni pidanud hoidma umbes 2-3 tundi.

Hommikusöök möödus jälle rutiinselt, natuke sõin seda, natuke toda. Põhiliselt panustasin siiski röstsaia ja maisihelveste peale. Järgnevaks tund aega peesitamist päikese käes ning siis edasisi plaane arutama.

Meenus, et hotell pidi võimaldama tasuta bussisõitu avalikku randa. Läksimegi seda uurima, buss oligi parajasti juba ees ning küsisin hotelli retseptsioonist bussipileti ja suundusin tagasi bussi poole. Enne bussi sisenemist ütles bussijuht, et see buss (minibuss) läheb Kairosse. Hekteks vaatasin talle lamba näoga otsa, kuid tema naeru nähes sain aru, et mind oli tillist tõmmatud. Õnneks polnud ma suu peale kukkusin ning vastasin ruttu "Cairo is fine", mille peale tuli veel natuke kõkutamist.

Avalik rand asus Old Marketist natuke edasi. Bussist maha tulles küsisin veel juhi käest "Is this Cairo?", tema vastas lõbusalt "Yes, yes". Njahh, vähemalt neil on huumorisoon sama hea kui mul. Avalikku randa jõudes tuli meile kohe vastu kohalik ning uuris, kas me jääme sinna. Esialgu oli plaanis küll, siis ta küsis, kas meile meeldib päike. Iseenesest imelik küsimus, jah, muidugi meeldib. Sellepeale tõstis ta ühe lamamistooli päikesevarju alt päikse kätte. Enne kui ta jõudis teise ka tõsta ma ütlesin talle, et pole vaja. Nimelt mulle see koht eriti ei sümpatiseerinud, nägin et vastaskaldal sai isegi surfata ja ma tahtsin ilgelt teada, kui palju see maksab.

Läksimegi siis avalikust rannast minema, kõndimise ajal signaliseeris meile vähemalt 6-7 taksot, üks koguni peatus. Huvitav, kui palju nad oleksid küsinud 200-300 meetri eest :D
Old Marketi juures paelusid mu tähelepanu jälle teiste pankade sularahaautomaadid ja seadsingi sihi nende suunas. Jess, esimene automaat aktsepteeris lõpuks mu VISA deebetkaarti ja sain 1000 naela masinast kätte (arvelt läks maha umbes 2130 + 83 krooni teenustasu).

Käisime ka veel erinevates poodides, nägin et teisel korrusel on mingi sukeldumise pood, kust mõtlesin snorgeldamise asjad osta. Paraku seal poes maksid maskid liiga palju aga sain sealt vähemalt ühe lihtsa ja tasuta kaardi Sharm el Sheikhi ja Hurgada kohta. Teistest poodidest ostime ühe seeliku (45 naela) ning punase pearätiku (25 => 20 naela). Seeliku poes üritasin snorgeldamise maski ja toru hinda kaubelda 130 naelalt 50 peale aga ei õnnestunud, alla 90 naela enam ei saanud. Siis kõndisime edasi mööda tänavat sinna vastaskalda poole, oleksimegi varsti kohale jõudnud kui üks šhaakal poleks oma mesijutuga segama tulnud. Tegime selgeks, et me ei soovi midagi osta. Ta ütles, et ok ok, tulge lihtsalt vaadake, 2 minutit ainult. Nohh, vaadata ju võib. Selgus, et sellel mehel on jällegi kaks poodi (nagu enamusel kaupmeestel). Esimeses poes olid suveniirid, igasugu tilulilu ja ka snorgeldamisvarustus, mida ma uurima asusin. Lõpuks üks mask ja toru tundusid enam vähem olevat ning küsisin kas see on ikka silikoonist ja mis maksab. 90 naela, mina küsisin 50 naela, tema 80 ning jäi selle juurde pidama. Tuletasin talle veel meelde, et ta võiks ikkagi 5 naela alla lasta kuna mul täna sünnipäev on. Tundus, et ta tegi seda äärmiselt vastumeelselt, kuid siiski ning ostsingi omale silikoonkummiga snorgeldamise maski ja toru. Väljudes tundsin igatahes kergendust, et minema sain.

Mõnekümne meetri pärast märkasime juba Public Beach väravat ja astusime sisse, vaevalt paar meetrit kõndinud kui meie juurde jooksis üks kohalik ning tahtis meilt 7 naela mõlemilt saada. Ütlesin, et see on ju avalik rand, see ei lugenud. Kuna meil olid kõhud tühjad, siis uurisin kas siin mingit kohvikut või restorani on. Eitava vastuse peale otsustasime, et läheme minema. Tundsin ennast natuke väsinuna juba ning sõitsime 10 naela eest hotelli.

Otsustasime et lõunastame hotellis ja tellisime grillitud kana ja 2 Coca Lighti. Umbes 20 minuti pärast toodigi kana koos keskmisest väiksema riisiportsuga, kana oli ka ainult kaks tiiba. Teist tiiba lõigates avastasin, et see on seest täiesti toores. Masendav, õnneks täitis Coca gaasid ja riis meil mõneks ajaks kõhu ära. Lõunasöök läks maksma 106 naela, millele hiljem lisandus veel 2 naela ning makstes ei olnud neil 2 naela tagasi anda, seega kokku läks siis 110 naela. Rohkem me seal hotellis ei lõunatanud.

Õhtul ostsime siiski hotellis veel ühe Espresso kohvi, tee ning kaks koogitükki sünnipäeva puhul, mis läksid maksma kokku 49 naela.

Egiptus, päev 2 - infotund, linna eksursioon ja Old Market

2007-02-19T19:35:00.000+02:00

Hommikul pidi tulema buss järgi ning viima reisifirma poolt korraldatavale infotunnile. Hommikusöögiks oli buffee ning üritasin leida midagi pudru taolist, kuid mida ei ole seda ei ole. Okei, võtsin röstsaia, siis mingeid ubasid, maisihelbeid jogurti ja moosiga ning teed. Maitse üle midagi väga nuriseda ei olnud, röstsai tundus natuke tihke ja magusa aga läks alla.

Kell 9:40 tuligi buss hotelli juurde ning sõidutas meid kuhugi konverentsi vms. keskusesse, kus ootas ees umbes 50 inimest ja TopToursi eesti esindaja. Järgneva kahe tunni jooksul viidi meid põgusalt kurssi sealse eluoluga ning nende poolt pakutavate eksursioonidega.

Tundus, et esialgne plaan ise Dahab'i rännata lükkub kuhugi tulevikku ning praegu tundus mõistlikum vooluga kaasa ujuda ja ennem selle kohaga ja elamisega tutvuda, kuna kõik oli väga võõras.

Pärast infotundi hakkas eksursioonidele registreerumine, võtsin 3 eksursiooni:
1) Linnaeksursioon - 10 EUR
2) Päev merel Olaviga (snorgeldamine) - 35 EUR
3) Nuweiba kanjon - 45 EUR
4) Abu Galumi rahvuspark - 55 EUR

Siis ootasin teiste järgi ning nägin, et üks noorpaar tuli jalutades käes kuskilt kohalikust poest ostetud 1,5L veepudel. Läksin uurisin kuskohast saab ja mis hinnaga. Vett sai osta sealsamas kõrvalt bensiinitanklast ning maksis 2 Egiptuse naela ehk 4,2 krooni. Suundusingi bensiinijaama ning nägin juba ukse kõrval külmakappi kus olid veepudelid, kuid need ei olnud samad pudelid mis neil olin näinud. Nimelt neil oli ostetud Nestle AquaLife vesi, need olid aga Egiptuse kirjaga ja täiesti tundmatud, läksin poodi sisse ja nägin seal veel külmakappi kus oli arusaadava sildiga veepudel :)

Vesi ostetud suundusin tagasi, ootasin veel umbes 20 - 30 minutit kuni lõpuks sai linnaeksursioonile suunduda. Esialgne ettekujutus bussiga mööda linna sõitmisest osutus valeks, õigemini pooleldi. Pool teest me jalutasime Naama Bay's, kus meile näidati kohalikke shoppamisvõimalusi ning ka paremaid restorane. Eksursioon lõppes Old Marketi juures, kus ka pakuti kerget lõunasööki, mis koosnes lavašist, erinevatest kastmetest, mingitest kahtlastest kotlettidest ja ubadest. Jooki pidi eraldi tellima ning maksis 20 krooni karastusjoogid/vesi ja 40 krooni 0,33L õlu.

Siis suundusin turule, mis tundus väga aguli moodi ja oli üsna räpane, samas vägagi põneva eluga. Esimest korda elus sain tunda nende šaakalistest kaupmeeste mesijuttu. Vähe sellest, nad oskasid suhtlemistasandil inglise ja vene keelt ning eesti keeles ka öelda "Tere, tere", hämmastav ...

Siirdusin ühe kaupmehe juurde ning vaatasin mis tal huvitavat pakkuda oli, põhiline kaup oli suveniirid, siis snorgeldamise varustus ja igasugused ehted. Väljudes hakkasin jälgima, kuidas üks poiss värvilise liivaga klaas pudelitesse erinevaid kaunistusi või joonistusi tegi, küsisin talt kui kaua ta ühte seda pudelit on teinud, ta ütles et umbes 5 minutit võtab aega ning küsis kas ma tahan näha tegemist. Olin nõus ning vaatasin kuidas ta kõigepealt valas 1/4 pudelikesest oranzi liiva mis pidi olema siis kõrb, siis pani tumedamat ning traadiga lükkas sellest tumedamast liivast kaameli jalad. Siis valas jälle teist värvi liiva peale ning joonistas kaameli küüru ja pea. Siis küsis mis värv mulle meeldib, valisin tumesinise, kuna päris sellist sinist ei olnud, mis mulle oleks meeldinud. Sellest tegi ta taeva ning ka ühe kajaka kaameli kohale. Hämmastav ... tõepoolest ...

Järgmisel hetkel mulle hakati seda tehtud tööd pähe määrima, okei, mõtlesin et võiks iseenesest ära osta. Poiss küsis 30 naela ehk 65 krooni, mina ütlesin 5 naela, tema 20, siis ütlesin et ok 10 naela, millega lõime ka käed. Rahakotis sobrades avastasin, et mul on peenraha 8 naela, ütlesin et mul rohkem ei ole. Vahepeal oli mingi vanem mees kõrvale tulnud ja uuris, kus hotellis ma ööbin, et saan sealt siis hiljem 2 naela ära tuua. Nii et liivapudeli hind jäi lõpuks siis 8 naela :)

Enivei, turul käidud suundusin jälle kogunemiskohta, kust pidi buss peale võtma ja hotelli viima. Kuna mul oli eksursiooni jaoks raha natuke puudu, siis läksin uurisin kas saan seda välja võtta oma pangakaardiga. Nägin ühte ATM masinat, kus sai raha nii vahetada (eurosid ja dollareid naeladeks) ning ka kaardiga välja võtta. Tore muidugi, et see masin VISA't ei tunnistanud vaid MasterCard'i. Õnneks olin hotelli osa rahast jätnud ja sinna jõudes sain ära maksta Abu Galumi eksursiooni eest. Maksmata oli veel päev merel Olaviga aga giid ütles, et Naama Bay's on üks pank, kust saab ka VISA'ga raha välja võtta.

Hotelli jõudes tundsin ennast üsna väsinuna, vaatasin telekast mõned filmid ja jäin magama.

Egiptus, päev 1 - lend ja jõudmine hotelli

2007-02-19T19:16:00.000+02:00

Lennujaama jõudes mõtlesin veel asjadele, kas kõik said kaasa. Siis ehmatusega tuli meelde, et kontaktläätsed jäid maha. Mõtlesin, et ilma nendeta on suht nadi olla, kuna prillid võivad katki minna vms. ja kuna lennuni oli veel umbes 2 tundi aega, siis otsustasin, et lähen toon need ära. Suured tänud muidugi isale, kes natuke kiirust ületades mind koju ja tagasi sõidutas, aega kulus selleks natuke alla 30 minuti :) Tagasi jõudes sujus kõik ilusti ning ainuke jama oli, et pidi ootama umbes 1,5 tundi lennukile pääsu.

Lennukiks oli Boing 737-800, õhku tõusis 40 sekundiga ning tänu jumalale, ma sain akna alla koha. Tallinna kohal lennates oli päris huvitav vaadata, proovisin otsida oma elukohta, kuid ei leidnud, kuna lennuk tõusis suht kiiresti. Neelatades üritasin omal kõrvu lukust lahti saada mis ka õnnestus ilusti.

Umbes kahe tunni pärast saime lennukis süüa, söögiks oli pisikeses plekktopsis kuumutatud kartulipüree koos vorstiga, 1 kukkel, 1 magus shokolaad, midagi Kinder Delice moodi ja natukese aja pärast ka kohvi või teed. Isenesest oli täitsa maitsev.

Ning nelja tunni pärast hakkas paistma juba ka Cairo tuled, hämmastav, kui suur see linn on ning kõik suuremad teed olid korralikult valgustatud. Umbes viie tunni pärast oli tunda, et lennuk valmistub maandumiseks, aknast oli näha, et maandumisklapid olid avanenud tiival ja maa oli üsna lähedal. Maandumine oli ebameeldivalt igav ja sujuv :) Nii kui rattad olid puudutanud maad, hakkasid inimesed lennukis plaksutama, alguses olin üllatunud, kuid siis taipasin, et plaksutati piloodile tänutäheks ilusa maandumise eest.

Lennukist väljusin trepi kaudu ja liikusin koos teistega bussi poole mis pidi meid siis lennujaama hoone juurde viima. Sinna jõudes nägin juba TopToursi silti, kust meid suunati edasi viisat saama. Kui passi oli tempel ja mark pandud, läksin edasi passikontrolli. Seal läks järjekorras umbes 20 minutit ja siis edasi pagasit võtma. Lahe, pagasid olid ühest august nö. sisse kallatud ehk suht segamini olid kõik aga leidsin õnneks kiiresti üles ja väljusin lennujaamast. Seal ootasid teisedki inimesed edasisi korraldusi koos TopToursi eesti esindajaga. Umbes poole tunni pärast suundusime busside poole, kus meid jaotati bussidele ära, loteriimajutusega (sealhulgas ka mina) pidime ootama kuni teised on bussidele ära jaotatud ja siis oli minu kord. Hotelliks oli Mercure (vihkan seda nime) :)
Hotelli jõudes tegin check-in'i, keeldusin pagasikandja teenusest kuna teadsin, et ta tahab jootraha saada selle eest kindlasti, no thanks. Kõndisin ümber basseini oma toa poole, hämmastav, siin olid palmis ja bassein, tundus üsna ilus algus.

Tuppa jõudes märkasin, et õnneks on konditsioneer olemas ja kuna toas oli natuke palav siis lülitasin selle ka sisse. Magama jäämiseks pidin selle siiski välja lülitama, sest ta oli üsna lärmakas. Väsimusest uinusin üsna kiiresti ...

ERUTUS!!!

2007-02-11T11:51:00.001+02:00

Täitsa pael, lõpuks ometi ...

Reisiimpotent

2007-02-11T09:49:00.000+02:00

5 tundi on jäänud lennuni ning mingit erutust ei ole, öösel magasin ka nagu beebi. Äkki mul ei olegi seda "reisi soont"!? Võib-olla ma ei tohikski reisida. Ähh, kurat, saaks see puhkus juba läbi ja kõik see jama jääks selja taha.

Enivei, kui nädala pärast siia uusi postitusi ei ilmu, siis on kaks varianti:
1) ma ei viitsi enam siis kirjutada
2) ma kukkusin lennukiga alla

خلاص، أشوفك بكرة

Dahab - müüt või tegelikus?

2007-02-08T13:28:00.000+02:00

Niisiis, nagu igale korralikule surfarile on kohane, peab ta käima vähemalt kord elus surfarite mekas - Dahabis (vähemalt nii nad räägivad). Hetkel on lennukipiletid Sharm el Sheikhi ostetud ja lennuk väljub 3 päeva pärast. Ahjaa, peale selle et ma pole veel eriti Eestist väljas käinud, pole ma ka lennanud, ma loodan väga, et mu ilusa lunimise peale akna kõrval koht antakse.

Hetkel igatahes vaadates Windguru prognoosi on seis üsna nutune, järgmiseks nädalaks ei lubata midagi. Samas Club-Mistrali kodukalt kohalikku ilmaprognoose vaadates on lootus ning Windguru ei suudagi nädala pikkust prognoosi täpselt ennustada, õnneks. Ja kui surfata ei saa, siis snorgeldada kindlasti, mida ma samuti teinud ei ole, no okei, Eestimaa randades olen aga see pole see :)

Jääb üle ainult tunde lugeda lennuni ...

Maailma suurim sinikas ehk trapets ja katapult

2007-02-08T13:13:00.000+02:00

Pärast edukat kama ostmist hakkasin muidugi jälle ilma passima ning stardivalmis. Pidevalt Pirital käies avastasin kui ebameeldivad võivad olla pisikesed lained, eriti kui oled noor ja roheline. Hakkasin mõtlema alternatiivide peale ning hakkasin käima hoopis Harku järvel surfamas.

Kui sain nö. jalad alla surfamises, siis muutusin ka julgemaks ning kiirused ka kasvasid, kuigi aasadesse ma jalgu veel ei julgenud panna. Pärast mitmekordseid kõvasid glisse tundsin, kuidas käed lihtsalt ära surevad ning pidin iga 15 minuti tagant puhkuse tegema. Trapetsi ost tundus nüüd kõige hädavajalikum, kuigi ennem ei pidanud seda üldse vajalikuks :)

Käisin ja katsusin erinevaid trapetseid ning kõige rohkem meeldis North'i Air Wave trapets, mille ka ära ostsin. Esimeste proovimistega olin väga ebakindel, kuna olin kuulnud väga võikaid juhtumeid trapetsiga surfamisest. Ning siis sain ka seda omal nahal kogeda ...

Tuult oli umbes ~8 m/s, mis oli ideaalne minu 6.5m2 purje jaoks. Kohaks valisin jällegi Harku, kuna merel oli lainetus ning kõvem tuul. Sain laua ilusti glissi, kiirus kasvas, siis tuli ootamatult kõvem puhang ning järgmine hetk tundsin kuidas mind kuhugi ettepoole tõmmati järsult. Õnneks olin ennast trapetsist ennem suuremal kiirusel lahti haakinud ja võib-olla pääsesin hullemast, kuid reiega maandusin ikkagi täpselt laua nina pihta. Vees olles tundsin, et parem jalg on väga tuim, mõtlesin juba et luu läks, kuid õnneks mitte. Vinnasin ennast laua peale ja proovisin jalga liigutada, kõik töötas ilusti, ainult ilge valu oli reies. Üritasin võimalikult rahulikult kaldale tagasi surfata, et teada saada mis seisus jalg on. Kaldal kui kalipso ära kiskusin nägin reie peal umbes 20 cm läbimõõduga sinikat. Tundus, et tänaseks aitab surfamisest :)

Rentida või mitte rentida?

2006-10-02T19:58:00.000+03:00

Pärast surfikoolitust hakkasin ilmajälgijaks ja seda tegin umbes iga tunni tagant. Ning kui tuult vähegi lubati, kimasin Piritale ja nuiasin omale rendikomplekti. Algus oli paljutõotav, tundsin et vabadus on minupäralt ning piirid puudusid. Teinekord rentides tundsin juba rahamaiku omal suus ning see hakkas segama keskendumist, jälgisin merel olles kella ning mõtlesin kas rentida teine tund veel või mitte.

Siis võtsin vastu otsuse, et ostan kalipso ära ning seadsin sammud Pirita Extreme poodi, kus sai ära proovitud Neilpryde lühikeste varrukatega kalipso ja kaup sai tehtud. Lisaks ostsin ka veel papud ning kindad, kuna koolitusel õnnestus omal varvas lõhki tõmmata laual oleva sverdi vahega ja kätest ma parem ei räägigi :)

Kolmas kord rentides tundsin ikkagi midagi hinges närimas, kuna rentida sai ainult Pirital sõitmiseks ja sobivaid tuuli ei olnud just kõige rohkem seal surfamiseks. Koolitusest oli mul meeles veel Hawaii sooduspakkumine, et kui ostan komplekti neilt, siis saan koolituse raha tagasi ehk 1000 krooni alelt. Komplekti hind oli ümmarguselt 20 000, sellist raha mul kohe võtta ei olnud ning samuti tuli osta veel autole katuseraamid, mis maksid veel 2000 krooni.

Vahest hanza.net'i sisselogides, nägin seal personaalseid pakkumisi ning kui ükskord pakuti 40 000 kroonise limiidiga krediitkaarti, siis võtsin pakkumise vastu, mitte küll 40 000'st aga 20 000'se. Paari päeva pärast ootasin juba Hansapanga kontoris oma järjekorra numbri heli, kaart käes kimasin juba Pirita suunas, endamisi mõeldes kas neil veel komplekte jagub. Kohale jõudes oli rõõm missugune, laud paistis sisenedes nurgast vastu. Seepisin kõvasti Tom'i, et komplektile natukenegi alet saada ning lõpuks saingi sobiva pakkumise ja trükkisin naudinguga krediitkaardi PIN'i masinasse. Kuna katuseraami pidin alles õhtul saama, lubasin, et tulen õhtul kindlasti kamale järgi ja nii ka tegingi. Umbes 5 minuti pärast olin enda valdusesse saanud järgmised asjad:

Laud: Bic Techno 283 One Design (150L) (väga kiire laud!)
Puri: Bic Cruiser 2 (6.5 m²)

Õhtul kodus tõstsin suure paki seina najale, kust ma ta mõne aja pärast põrandale panin ja uudishimust lahti rebisin. Imetlesin tutikat lauda mõnda aega ja siis asusin jalaaasasid sobitama aga kuna mõistus sai nende miljoni seibi ja kruviga otsa, mõtlesin et lähen homme Piritale ja lasen seal natuke õpetada. Järgmine päev oli varakult Pirital, et kama kiiresti kokku saaks ning kohe järgi proovida, kuna prognoos oli ka natuke tuult lubanud. Õnneks oli kõik lihtne ning aega eriliselt ei kulunud, hiljem lasin korra veel purje rigamist näidata ning siis oli asi selge.

Targad mehed seal Pirital peaks mainima :)

Kolm tilka verd kuradile

2006-09-26T19:52:00.000+03:00

Kuna 2005. aastal ei olnud enam võimalust lainelauda proovida, siis jäi mõte selleks aastaks suikuma. 2006. aasta alguses ei olnud kohe plaanis hakata surfiga tegelema ning mõtted tekkisid alles siis, kui nägin Nõva surfilaagri reklaami. Rääkisin töökaaslasega, et võiks surfikoolitusele minna ja ta läks mõttega kaasa. Juuli 2006 saatsin Karmole surfikoolituse requesti ja lugesin päevi ... minuteid ajani, millal peaks koolitus toimuma. Kui möödas oli juba 3 või 4 päeva, siis tundus et mind on ära unustatud, mõtlesin endamisi et seda õige tuulega päeva ei tule kunagi.

Kuid siis ühel kenal päeval helises telefon ning Karmo hääl kumises mu peas õhtuni, kus ta ütles, et neljapäev on koolitus. Ning jälle tuli lugeda selle päevani minuteid.

Lõpuks kui neljapäeval kell sai neli, tuiskasin kontorist välja ning kimasin Piritale surfikoolitusele. Sinnajõudes nägin veel paari inimest, kes oli koolitusele tulnud. Maksime administraatorile koolituse raha ära ja saime vastu paberi, kus oli kirjas erinevad purjetamise ja surfamise mõisted. Üritasin osasid pähe tuupida aga ei õnnestunud, kuna ninas oli pidev merelt tulev vetika ja soola lõhn, mis meeled segi ajasid. Vaatasin pingsalt merele ning üritasin ennast vaos hoida.

Pärast 15 minutit/sajandit ootamist tuli veel koolitusele inimesi ning lõpuks ka Karmo isiklikult. Esimesena pidi hakkama teooria osa, kus meid aeti nagu lambaid surfikuuri. Teooria osas räägiti natuke ajaloost, varustusest ning ohutusest. Kõige rohkem mulle meeldis vaadata põrandal lebavat Fanatic NewWave 2005 lauda, mis ajas kenasti ila jooksma. Kuid ennem, kui ma jõudsin sellest kinni krabada ja jooksu pista, aeti lambad kuurist välja heinamaale ning tehti selgeks kuidas purjega saab manööverdada.

Kui jõudis kätte vette mineku aeg, küsis Karmo veel kas me ikka kõik oskame ujuda, vastasin naljatades "Ma usun küll". Lõpuks pärast kalipso selga venitamist sain õuest 6.5m2 purje ning astusin reipalt ranna poole, kust pidin ka laua saama. Vee ääres seisid treileri peal Mistral Prodigy 200L emalaevad, mis kaalusid vist vähemalt 15Kg. Lõpuks jõudsin kogu selle krempeliga piisavalt sügavasse vette ning ronisin lauale ja asusin purje üles sikutama samal ajal üritades varvaste ja küüntega tasakaalu säilitada. Umbes 4ms tuulega sain laua liikuma ning tundis meeletut rõõmu "kihutamisest". Kuid siis ohh häda, umbes 20 minuti pärast otsustas tuul, et tänaseks oleme küllalt saanud ja vaibus täiesti ning istusin mornilt lauale. Vahepeal merele tulnud Karmo küsis mis mureks, karjusin vastu et TUULT EI OLE!!! Karmo kehitas ainult õlgu ja sõitis teiste kakerdajate juurde õpetusi jagama.

Kui juba olin koos lootusega surnud, hakkas läänest tuul puhuma ja puhus nii kõvasti, et ma laualt minema lendasin. Suure erutuse ja õhinaga ronisin lauale tagasi, lootuses et tuul veel püsib kuni ma purje püsti saan. Püsiski, kuid mina laual mitte. Teine vettekukkumine tegi mind tigedaks natuke juba, kuna aeg seisma ei jää vette kukkudes ja samal ajal surfata ei ole võimalik, kui ise vees oled. Ronisin jälle kiiruga lauale ning sikutasin purje üles, tundsin kuidas puri tuulde läks ja mind jõuga edasi tõmmas, laud liikus juba päris kiirest. Vaatasin võidurõõmsalt ringi ja karjusin teistele juubeldades "TUUL!! TUUL!!".

Umbes kella kümne paiku ronisime veest välja, selleks ajaks oli tuul jälle vaibunud. Paljud olid kaugemale avamerele triivinud ning Karmo puksiiris neid paadiga kaldale. Pesin ennast dushi all puhtaks, loputasin kalipso ära ning autosse istudes tundsin, kui kohutavalt väsinud ma olen. Käed ja selg olid suurest trennist tuimad ning õhtul magama minnes vähkresin üleväsimusest üsna kaua.

Järgmine päev mõtlesin ainult surfist ning vaatasin surfi rendi hindasid ja tuuleprognoosi. Tundsin, et ei suuda ilma surfita enam elada :)

Alguses oli muna

2006-09-25T19:49:00.000+03:00

2005 aastal sain sõpradega Nõva surfilaagrisse mindud. Ilus ilm ja vaiksem tuul lubasid algajatele merele minna, nende hulgas olin ka mina. Kuna himu märjaks saada oli suurem, kui ennem kohapealsetel koolitustel "passida", siis laenutasime sõpradega algaja varustuse ning tegime jalad märjaks.

Kakerdamine vist oleks õige sõna siinkohal, umbes nagu väike laps õpib oma esimesi samme, õppisin ka mina, et isegi ~220 L lauaga saab hõlpsasti märjaks. Eelkõige huvitas mind kakerdamise juures mitte sõitmine, vaid kuidas selle asjandusega on võimalik keerata, sest ma aina eemaldusin ja eemaldusin maismaast. Vahepeal õnnestus isegi ranna suunas sõita, mis siis et eemale teistest aga ikkagi maa poole! Avameri tundus sellel hetkel kõige jubedam koht maailmas, kuna nägin kuidas osad ennast pisikeseks täpiks sõitsid.

Ahjaa, kas ma ütlesin et puri oli kõigest ~4m² suurune ning selle ülestõmbamine oli kohutavalt raske, kuna ma tegin seda muidugi kätega mitte kehaga. Pluss muidugi veel ujumine, mida sain rohkem harjutada kui surfamist.

Kui olin umbes tunnikese "kakerdanud" siis mõtlesin, et annan teistele ka võimaluse ning pean väikese puhkepausi.

Ja pisik hakkas idanema ...

Võtame süütuse ...

2006-09-22T17:26:00.000+03:00

Pärast pikka vaagimist ja kaalutlemist otsustasin ikkagi kasutada standardset blog'i keskkonda, kuna isetegemine vist oleks üsna kaua aega võtnud, enivei, esimene post vist ei tohi väga pikk olla. Üritan siis mingi aeg oma orkuti "blogi" siia ümber kanda pikemate tekstidega ennem kui mul aju üles ütleb ja midagi meelest ära läheb

Stay tuned ...