Alguses oli muna

2005 aastal sain sõpradega Nõva surfilaagrisse mindud. Ilus ilm ja vaiksem tuul lubasid algajatele merele minna, nende hulgas olin ka mina. Kuna himu märjaks saada oli suurem, kui ennem kohapealsetel koolitustel "passida", siis laenutasime sõpradega algaja varustuse ning tegime jalad märjaks.

Kakerdamine vist oleks õige sõna siinkohal, umbes nagu väike laps õpib oma esimesi samme, õppisin ka mina, et isegi ~220 L lauaga saab hõlpsasti märjaks. Eelkõige huvitas mind kakerdamise juures mitte sõitmine, vaid kuidas selle asjandusega on võimalik keerata, sest ma aina eemaldusin ja eemaldusin maismaast. Vahepeal õnnestus isegi ranna suunas sõita, mis siis et eemale teistest aga ikkagi maa poole! Avameri tundus sellel hetkel kõige jubedam koht maailmas, kuna nägin kuidas osad ennast pisikeseks täpiks sõitsid.

Ahjaa, kas ma ütlesin et puri oli kõigest ~4m² suurune ning selle ülestõmbamine oli kohutavalt raske, kuna ma tegin seda muidugi kätega mitte kehaga. Pluss muidugi veel ujumine, mida sain rohkem harjutada kui surfamist.

Kui olin umbes tunnikese "kakerdanud" siis mõtlesin, et annan teistele ka võimaluse ning pean väikese puhkepausi.

Ja pisik hakkas idanema ...