Egiptus, päev 4 - naama bay, valentinipäev + õhtune show
Pärast tavapärast hommikupoolikut (söök, päevitamine) mõtlesime käia Naama Bay's ning seal natuke ringi jalutada. Päev oli jällegi täiesti selge ja päikseline. Hotellist väljudes "ründas" meid kohe üks seal passinud taksojuht, kuna meil oli taksot niikuinii vaja, siis küsisin kui palju ta Naama Bay'sse sõitmiseks tahab. Ta ütles et 25 naela, mina pakkusin 20 naela. Kuna ta alla ei lasknud hinnas, siis mõtlesin, et saadan ta pikalt ja hääletan mõne teise takso peale, kes 20 naelaga meid sinna ära viskab. Taksojuht üritas meile selgeks teha, et see on nö. fikseeritud summa ning näitas esiakna peal olevat kleebist, kus olid erinevad linnaosad ning sinna sõitude hinnad. Selge, kui 25 siis 25 naela ja istusime taksosse. Naama Bay'sse jõudes näris mul siiski kahtlus, et see kleepekas oli sinna pandud niisama petteks, võimalik et mul oli ka õigus, kuna hiljem saime hotelli tagasi ikkagi 20 naelaga.
Naama Bay'sse jõudes suundusime kohe peatänavale, kus meid jälgisid ablaste šaakalite silmad ning üks neist "ründaski".
"Hello, where are you from? Come, eat in my restaraunt ..." ütles mesimagusal häälel nõgimees. Vastasin viisakuse piirides, et olen Eestist ning ei soovi midagi osta, tema aga ei tahtnud mu käest lahti lasta ja vaatas mulle naeratades otsa. Sellepeale läks Triinul kops üle maksa ütles kurja häälega, et me tahame edasi minna ning tõmmas mind edasi, kuulsin selja taga vaid summutatud naeru.
Üritasime võimalikult palju kõike teretamisi ja kutsumisi ignoreerida ning kiiresti mööda kaubatänavat edasi liikuda, kuni jõudsime Pizza Hut'ini kus ka lõunatasime. Pärast lõunatamist liikusime jälle kauba tänavat mööda edasi, enne lõppu keerasime paremale, kus oli näha suur kasiino. Seal ees pakuti meile veel ajalehte müüa, millest muidugi jällegi keeldusin (praegu mõtlen, et kõige kergem oleks olnud enda külge riputada silt, kus on suurelt araabia keeles kirjas, et ma ei soovi mitte midagi osta või et ma olen pidalitõbine, viimane oleks vast isegi tõhusam rohi olnud).
Lõpuks jõudsime ranna äärde tänavale, kus olid peamiselt kinnised hotellide rannad, arvatavasti sai nendesse väikse tasu eest siiski siseneda aga ei olnud hetkel plaanis. Tänav oli üsna pikk, umbes 2 km, ning peamised vastutulijad olid venelased. Hotellid arvatavasti olid 4 ja 5 tärniga. Lõppu jõudes pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi. Tee peale jäi üks jäätise müügi koht, kust Triin tahtis jäätist, mõtlesin et see on hea võimalus 100 naela väiksemaks teha. Jäätise hind oli 11 naela ning hämmastuseks jäätist andis meile naisterahvas, arvatavasti venelanna. Kui andsin naise kõrval olevale mehele 100 naelase, siis ta vabandas korra ning läks selja taga asuvasse poodi peenemat tooma. Tagasitulles luges ta raha üle ning ulatas siis mulle, viskasin ka pilgu peale, nägin et umbes 90 naela oli olemas ja pistsin selle siis rahakotti. Hiljem hotellis siiski selgus, et 50 naelase asemel oli ta mulle andnud 50 piastrit ehk siis 0,5 naela, nii et jäätise hind tuli kokku umbes 120 krooni ja polnud ta nii hea jäätis midagi.
Mööda tänavat kõndides nägin Super Marketi silti ja mõtlesin, et võiks vett osta homsele mere peale minekule kaasa. Ostsingi 2x1,5 liitrist veepudelit, üks maksis 2 naela. Siis tuli tee peal vastu meile noorem mees, kes küsis kas meil hotell on olemas, kui ütlesime et on, siis küsis kas tahame taksot äkki. Jah, tahtsime. Hinnaks küsis alguses 30 naela, mina 15, tema 25, mina 20 millega ta nõusse jäi. Sellepeale võttis ta mobiili ja helistas arvatavasti mingile taksojuhile, ise meid kaasa kutsudes. Lõpuks jõudsime tee äärde, kuhu tuli ka üks takso. Meie istusime taha ning takso tellinud mees istus ette, kus nad omavahel lobisema hakkasid. Taksojuht tegi vahepeal peatuse ja ees istuv mees läks maha, meie teekond jätkus hotelli suunas. Hotelli ette jõudes andsin taksojuhile 20 naela sõidu ja 2 naela jootrahaks, mille ta üsna mageda näoga vastu võttis.
Eelmisel õhtul kui me sünnipäeva kooki sõime, siis pakuti meile Valentinipäeva erimenüüd, mis maksis 110 naela ühele inimesele, mõtlesime et võiks ära proovida. Sööki hakatakse serveerima alates kella 20'st ning sinna jäänud aja sisustasin ma filmide vaatamisega. Kella kaheksa ajal seadsime sammud siis väliterassi juurde, kus valisime sobiliku laua ja istusime maha. Üks ringijooksnud teenindajatest tuli pakkuma meile sama menüüd, mis me olime tellinud juba, millest me ka teda teavitasime.
Esimeseks toodi meile poolik sikk-sakiliselt lõigatud melon, mille sees oli heeringmaitseline kala ja mingi hapukoore taoline kaste, iseenesest oli söödav aga ei midagi erutavat. Teisena tuli püreesupp, mulle tundus, et see oli seentest tehtud ning natuke oli tunda kõrbelõhna, alla läks jällegi. Kolmas söök serveeriti suurel taldrikul, millel olid kaaned peal, kaks teenindajat avasid elegantse liigutusega kaaned ning sealt paljastus GRILLITUD KALA. Hämmastav, kõige hullem ei olnudki maitselt, natuke mage ning natuke grilli maitset, ei anna võrreldagi näiteks minu tehtud lõhega :p
Vaikselt hakkas masendus tekkima, et kas midagi normaalset ka saab lõpuks, järgi oli vist jäänud magustoit ainult. Toodigi, toodi lausa kaks kooki, üks oli nö. restorani enda poolt ekstra. See ekstra-kook oli ekstra maitsega ka, pruun osa meenutas maitselt seda hommikust uriini-kastmise lõhna (maitse koosnebki peamiselt lõhnadest, kes veel ei teadnud), selle osa jätsin kohe alles, valge osa oli väga kreemjas ja selline imal. Teine kook oli kaetud maasikatega, mis nägid välja nagu keemiavabrikust tulnud, maitselt olid magedad ning limased ja üldse mitte nii head kui meie kohalik aedmaasikas. Kook ise oli tehtud nagu umbes Kinder Delice shokolaad, oli midagi leiva sarnast ja siis mingi valge kreem vahel, igatahes parem kui see restorani ekstra-kook. Pärast sööki vaatasime natuke programmi veel ning küsisime ühe koogi omale tuppa kaasa, mis oli alles jäänud.
Naama Bay'sse jõudes suundusime kohe peatänavale, kus meid jälgisid ablaste šaakalite silmad ning üks neist "ründaski"."Hello, where are you from? Come, eat in my restaraunt ..." ütles mesimagusal häälel nõgimees. Vastasin viisakuse piirides, et olen Eestist ning ei soovi midagi osta, tema aga ei tahtnud mu käest lahti lasta ja vaatas mulle naeratades otsa. Sellepeale läks Triinul kops üle maksa ütles kurja häälega, et me tahame edasi minna ning tõmmas mind edasi, kuulsin selja taga vaid summutatud naeru.
Üritasime võimalikult palju kõike teretamisi ja kutsumisi ignoreerida ning kiiresti mööda kaubatänavat edasi liikuda, kuni jõudsime Pizza Hut'ini kus ka lõunatasime. Pärast lõunatamist liikusime jälle kauba tänavat mööda edasi, enne lõppu keerasime paremale, kus oli näha suur kasiino. Seal ees pakuti meile veel ajalehte müüa, millest muidugi jällegi keeldusin (praegu mõtlen, et kõige kergem oleks olnud enda külge riputada silt, kus on suurelt araabia keeles kirjas, et ma ei soovi mitte midagi osta või et ma olen pidalitõbine, viimane oleks vast isegi tõhusam rohi olnud).
Lõpuks jõudsime ranna äärde tänavale, kus olid peamiselt kinnised hotellide rannad, arvatavasti sai nendesse väikse tasu eest siiski siseneda aga ei olnud hetkel plaanis. Tänav oli üsna pikk, umbes 2 km, ning peamised vastutulijad olid venelased. Hotellid arvatavasti olid 4 ja 5 tärniga. Lõppu jõudes pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi. Tee peale jäi üks jäätise müügi koht, kust Triin tahtis jäätist, mõtlesin et see on hea võimalus 100 naela väiksemaks teha. Jäätise hind oli 11 naela ning hämmastuseks jäätist andis meile naisterahvas, arvatavasti venelanna. Kui andsin naise kõrval olevale mehele 100 naelase, siis ta vabandas korra ning läks selja taga asuvasse poodi peenemat tooma. Tagasitulles luges ta raha üle ning ulatas siis mulle, viskasin ka pilgu peale, nägin et umbes 90 naela oli olemas ja pistsin selle siis rahakotti. Hiljem hotellis siiski selgus, et 50 naelase asemel oli ta mulle andnud 50 piastrit ehk siis 0,5 naela, nii et jäätise hind tuli kokku umbes 120 krooni ja polnud ta nii hea jäätis midagi.
Mööda tänavat kõndides nägin Super Marketi silti ja mõtlesin, et võiks vett osta homsele mere peale minekule kaasa. Ostsingi 2x1,5 liitrist veepudelit, üks maksis 2 naela. Siis tuli tee peal vastu meile noorem mees, kes küsis kas meil hotell on olemas, kui ütlesime et on, siis küsis kas tahame taksot äkki. Jah, tahtsime. Hinnaks küsis alguses 30 naela, mina 15, tema 25, mina 20 millega ta nõusse jäi. Sellepeale võttis ta mobiili ja helistas arvatavasti mingile taksojuhile, ise meid kaasa kutsudes. Lõpuks jõudsime tee äärde, kuhu tuli ka üks takso. Meie istusime taha ning takso tellinud mees istus ette, kus nad omavahel lobisema hakkasid. Taksojuht tegi vahepeal peatuse ja ees istuv mees läks maha, meie teekond jätkus hotelli suunas. Hotelli ette jõudes andsin taksojuhile 20 naela sõidu ja 2 naela jootrahaks, mille ta üsna mageda näoga vastu võttis.
Eelmisel õhtul kui me sünnipäeva kooki sõime, siis pakuti meile Valentinipäeva erimenüüd, mis maksis 110 naela ühele inimesele, mõtlesime et võiks ära proovida. Sööki hakatakse serveerima alates kella 20'st ning sinna jäänud aja sisustasin ma filmide vaatamisega. Kella kaheksa ajal seadsime sammud siis väliterassi juurde, kus valisime sobiliku laua ja istusime maha. Üks ringijooksnud teenindajatest tuli pakkuma meile sama menüüd, mis me olime tellinud juba, millest me ka teda teavitasime.
Esimeseks toodi meile poolik sikk-sakiliselt lõigatud melon, mille sees oli heeringmaitseline kala ja mingi hapukoore taoline kaste, iseenesest oli söödav aga ei midagi erutavat. Teisena tuli püreesupp, mulle tundus, et see oli seentest tehtud ning natuke oli tunda kõrbelõhna, alla läks jällegi. Kolmas söök serveeriti suurel taldrikul, millel olid kaaned peal, kaks teenindajat avasid elegantse liigutusega kaaned ning sealt paljastus GRILLITUD KALA. Hämmastav, kõige hullem ei olnudki maitselt, natuke mage ning natuke grilli maitset, ei anna võrreldagi näiteks minu tehtud lõhega :p
Vaikselt hakkas masendus tekkima, et kas midagi normaalset ka saab lõpuks, järgi oli vist jäänud magustoit ainult. Toodigi, toodi lausa kaks kooki, üks oli nö. restorani enda poolt ekstra. See ekstra-kook oli ekstra maitsega ka, pruun osa meenutas maitselt seda hommikust uriini-kastmise lõhna (maitse koosnebki peamiselt lõhnadest, kes veel ei teadnud), selle osa jätsin kohe alles, valge osa oli väga kreemjas ja selline imal. Teine kook oli kaetud maasikatega, mis nägid välja nagu keemiavabrikust tulnud, maitselt olid magedad ning limased ja üldse mitte nii head kui meie kohalik aedmaasikas. Kook ise oli tehtud nagu umbes Kinder Delice shokolaad, oli midagi leiva sarnast ja siis mingi valge kreem vahel, igatahes parem kui see restorani ekstra-kook. Pärast sööki vaatasime natuke programmi veel ning küsisime ühe koogi omale tuppa kaasa, mis oli alles jäänud.
posted by taaniel at 10:00 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home