Kolm tilka verd kuradile

Kuna 2005. aastal ei olnud enam võimalust lainelauda proovida, siis jäi mõte selleks aastaks suikuma. 2006. aasta alguses ei olnud kohe plaanis hakata surfiga tegelema ning mõtted tekkisid alles siis, kui nägin Nõva surfilaagri reklaami. Rääkisin töökaaslasega, et võiks surfikoolitusele minna ja ta läks mõttega kaasa. Juuli 2006 saatsin Karmole surfikoolituse requesti ja lugesin päevi ... minuteid ajani, millal peaks koolitus toimuma. Kui möödas oli juba 3 või 4 päeva, siis tundus et mind on ära unustatud, mõtlesin endamisi et seda õige tuulega päeva ei tule kunagi.

Kuid siis ühel kenal päeval helises telefon ning Karmo hääl kumises mu peas õhtuni, kus ta ütles, et neljapäev on koolitus. Ning jälle tuli lugeda selle päevani minuteid.

Lõpuks kui neljapäeval kell sai neli, tuiskasin kontorist välja ning kimasin Piritale surfikoolitusele. Sinnajõudes nägin veel paari inimest, kes oli koolitusele tulnud. Maksime administraatorile koolituse raha ära ja saime vastu paberi, kus oli kirjas erinevad purjetamise ja surfamise mõisted. Üritasin osasid pähe tuupida aga ei õnnestunud, kuna ninas oli pidev merelt tulev vetika ja soola lõhn, mis meeled segi ajasid. Vaatasin pingsalt merele ning üritasin ennast vaos hoida.

Pärast 15 minutit/sajandit ootamist tuli veel koolitusele inimesi ning lõpuks ka Karmo isiklikult. Esimesena pidi hakkama teooria osa, kus meid aeti nagu lambaid surfikuuri. Teooria osas räägiti natuke ajaloost, varustusest ning ohutusest. Kõige rohkem mulle meeldis vaadata põrandal lebavat Fanatic NewWave 2005 lauda, mis ajas kenasti ila jooksma. Kuid ennem, kui ma jõudsin sellest kinni krabada ja jooksu pista, aeti lambad kuurist välja heinamaale ning tehti selgeks kuidas purjega saab manööverdada.

Kui jõudis kätte vette mineku aeg, küsis Karmo veel kas me ikka kõik oskame ujuda, vastasin naljatades "Ma usun küll". Lõpuks pärast kalipso selga venitamist sain õuest 6.5m2 purje ning astusin reipalt ranna poole, kust pidin ka laua saama. Vee ääres seisid treileri peal Mistral Prodigy 200L emalaevad, mis kaalusid vist vähemalt 15Kg. Lõpuks jõudsin kogu selle krempeliga piisavalt sügavasse vette ning ronisin lauale ja asusin purje üles sikutama samal ajal üritades varvaste ja küüntega tasakaalu säilitada. Umbes 4ms tuulega sain laua liikuma ning tundis meeletut rõõmu "kihutamisest". Kuid siis ohh häda, umbes 20 minuti pärast otsustas tuul, et tänaseks oleme küllalt saanud ja vaibus täiesti ning istusin mornilt lauale. Vahepeal merele tulnud Karmo küsis mis mureks, karjusin vastu et TUULT EI OLE!!! Karmo kehitas ainult õlgu ja sõitis teiste kakerdajate juurde õpetusi jagama.

Kui juba olin koos lootusega surnud, hakkas läänest tuul puhuma ja puhus nii kõvasti, et ma laualt minema lendasin. Suure erutuse ja õhinaga ronisin lauale tagasi, lootuses et tuul veel püsib kuni ma purje püsti saan. Püsiski, kuid mina laual mitte. Teine vettekukkumine tegi mind tigedaks natuke juba, kuna aeg seisma ei jää vette kukkudes ja samal ajal surfata ei ole võimalik, kui ise vees oled. Ronisin jälle kiiruga lauale ning sikutasin purje üles, tundsin kuidas puri tuulde läks ja mind jõuga edasi tõmmas, laud liikus juba päris kiirest. Vaatasin võidurõõmsalt ringi ja karjusin teistele juubeldades "TUUL!! TUUL!!".

Umbes kella kümne paiku ronisime veest välja, selleks ajaks oli tuul jälle vaibunud. Paljud olid kaugemale avamerele triivinud ning Karmo puksiiris neid paadiga kaldale. Pesin ennast dushi all puhtaks, loputasin kalipso ära ning autosse istudes tundsin, kui kohutavalt väsinud ma olen. Käed ja selg olid suurest trennist tuimad ning õhtul magama minnes vähkresin üleväsimusest üsna kaua.

Järgmine päev mõtlesin ainult surfist ning vaatasin surfi rendi hindasid ja tuuleprognoosi. Tundsin, et ei suuda ilma surfita enam elada :)

Alguses oli muna

2005 aastal sain sõpradega Nõva surfilaagrisse mindud. Ilus ilm ja vaiksem tuul lubasid algajatele merele minna, nende hulgas olin ka mina. Kuna himu märjaks saada oli suurem, kui ennem kohapealsetel koolitustel "passida", siis laenutasime sõpradega algaja varustuse ning tegime jalad märjaks.

Kakerdamine vist oleks õige sõna siinkohal, umbes nagu väike laps õpib oma esimesi samme, õppisin ka mina, et isegi ~220 L lauaga saab hõlpsasti märjaks. Eelkõige huvitas mind kakerdamise juures mitte sõitmine, vaid kuidas selle asjandusega on võimalik keerata, sest ma aina eemaldusin ja eemaldusin maismaast. Vahepeal õnnestus isegi ranna suunas sõita, mis siis et eemale teistest aga ikkagi maa poole! Avameri tundus sellel hetkel kõige jubedam koht maailmas, kuna nägin kuidas osad ennast pisikeseks täpiks sõitsid.

Ahjaa, kas ma ütlesin et puri oli kõigest ~4m² suurune ning selle ülestõmbamine oli kohutavalt raske, kuna ma tegin seda muidugi kätega mitte kehaga. Pluss muidugi veel ujumine, mida sain rohkem harjutada kui surfamist.

Kui olin umbes tunnikese "kakerdanud" siis mõtlesin, et annan teistele ka võimaluse ning pean väikese puhkepausi.

Ja pisik hakkas idanema ...

Võtame süütuse ...

Pärast pikka vaagimist ja kaalutlemist otsustasin ikkagi kasutada standardset blog'i keskkonda, kuna isetegemine vist oleks üsna kaua aega võtnud, enivei, esimene post vist ei tohi väga pikk olla. Üritan siis mingi aeg oma orkuti "blogi" siia ümber kanda pikemate tekstidega ennem kui mul aju üles ütleb ja midagi meelest ära läheb

Stay tuned ...