Egiptus, päev 5 - päev merel Olaviga

Issand jumal kuidas ma seda päeva ootasin, eelmine öö oleks vist erutusest otsad andnud. Pärast hommikusööki läksime uurima, kas üritus toimub ning mis kell järgi tullakse. Helistasin Olavile ning sain teada, et buss võtab meid peale kell 9:20.

Lõpuks 9:40 buss ilmuski ning suundusime Old Marketi poole, sealt sõitsime edasi ning umbes 15 minutiga olimegi kohal. Bussilt maha tulles ootasime veel turvameeste järgi, kes vaatasid meie kottidesse, nimelt ei tohtinud pomme, tulirelvi ja muid toredaid mänguasju laevade juurde kaasa võtta.
Sadamas öeldi meile meie laeva nimi ning tunnused, mille järgi me peaksime ta ära tundma, kuna snorgeldamise kohas pidi teisigi laevu olema. Lõpuks jõudsime oma jahi juurde, pardale sai mööda puust latti, kus kohalikud pakkusid ka abistavat kätt, millest ma kategooriliselt keeldusin, pigem kukun vette :) Laeval pidime käima paljajalu ning jalanõud läksid valgesse kasti ja kotid panime kajutisse, õigemini siis esimese teki siseruumi, kuna kajutid asusid veel allpool vist.

Siis läksime teisele tekile, kus hakkas Karit meile kaladest ja snorgeldamisest rääkima. Umbes 20 minuti pärast olimegi juba ankrus esimeses kohas, kus sai snorgeldada ning seal läksid ka sukeldujad vette. Kuna mina seekord kahjuks sukeldujate hulka ei kuulunud, siis ei mallanud sukeldumise kohta juttu kuulata ja läksin alla omale varustust valima. Leidsin omale sobivad lestad ning paterdasin ahtri poole, kus pidi pika sammuga vette astuma, samalajal käega maski vastu nägu surudes. Natuke aega mõeldes astusin selle sammu ära ja plärtsatasin vette ... PHÖÄÄKKKK, tundus nagu oleks klaasitäis soola suhu kallatud kui esimest korda Punase mere vett maitsesin, sülitasin umbes 5 korda ennem kui sain jälle normaalselt maigutada. Okei, sättisin maski ette ja toru suhu ning asusin snorgeldama, esimestel kordadel oli väga imelik toru kaudu hingata ning pidevalt kippusin ninaga hingama, õnneks mõne minuti pärast sain asja käppa ja hakkasingi korallide poole liikuma.

Proovisin ka mõned korrad sukelduda aga kalipso ja soolane vesi tõmmasid mind nagu korki pinnale, võib-olla õnnestus maksimaalselt 3 meetrit sukelduda. Varsti hakkasid sukeldujad sukelduma ning asusin neid peakohal jälitama. Päris põnev oli nende liikumist jälgida, vahepeal üritasin jälle sukelduda nende poole, ühes kohas õnnestus isegi päris lähedale pääseda ja siis korgina jälle pinnale tõusta. Mitmel korral pidin omal maski puhastama ning samuti hingamistoru, kuna mask läks uduseks ja torusse tuli vett, kui mõni kõrgem laine üle pea käis. Vesi mis alguses tundus üsna supina hakkas külmaks muutuma, arvan et veetemperatuur oli umbes 20 kraadi ringis.

"APPPIIII" käis mu peast läbi kui snorgeldades puutusin mingi pehme ja limajas asjaga kokku, nimelt meduusidega, neid oli seal päris palju ja tundus, et järjest rohkem juurde tuleb. Arvatavasti oli see tingitud tuulest, mis puhus täpselt meie poole. Õnnestus ka kaks korda kõrvetada saada, oodatud sügelust nagu kõrvenõgese puhul aga ei tekkinud ja asi piirduski kerge ehmatuse ja sähvatusega. Kui olin umbes tund aega sulistanud otsustasin laevale naasta ja ennast natuke soojendada, kuna vees hakkas päris jahe juba.

Siiski mõne aja pärast kiskus mind vette tagasi ning läksingi uuesti sulistama. Seekord proovisin üsna sügavale sukelduda, seekord arvatavasti sain koos tasakaalustamisega (nina kinni ning puhudes väljapoole) vast 4 meetri sügavusele. Nähtavus oli üsna hea aga tiba hägune siiski. Vahepeal pidin meduuside vahel slaalomit ujuma, kuna neid oli päris palju juba ning nendega kokku puutuda eriti ei tihanud. Paatidest teisele poole ujudes avastasin üsna laheda koha, nimelt korallide vahel läks tee, umbes 3 meetri laiune, sel hetkel soovisin, et mul oleks sukeldumisvarustus seljas. Korra ronisin laevale jälle, kuid mõtlesin ümber ja hüppasin vette tagasi. Pinnale tulles, tundsin et mask on ära tulnud ja otsisin silmadega seda, arvasin et ta hulbib pinnal kuskil. Üks mees ütles mulle, et mu mask on juba teel põhja, vaatasin korra vee alla ning nägingi seda põhja poole triivimas. Oh damn it, ronisin laevale ja mõtlesin mida teha, esimene mõte oli kalipso seljast ära võtta ning mööda sukeldumise nööri põhja laskuda, kuid ei hakanud riskima, sest ei teadnud tasakaalustamisest suurt midagi. Siis tuli mõte, et ootan Kariti ära ja lasen tal ära tuua. Siis märkasin Olavit, lehvitasin talle ja ütlesin, et mask läks põhja ning näitasin talle näpuga kuhu kohta. Olavi tõmmas maski ette ja sukeldus, nägin kuidas ta vaikselt sügavamale sukeldus ning tundus, et ta lõpuks maski ka märkas. Igatahes umbes 5 minuti pärast oli mask mul käes jälle ning tänasin rõõmsalt Olavit.

Siis läksin vööri päevitama, kus teisedki olid juba omale pesa teinud. Tuul oli vahepeal juba päris tugevaks läinud, minu arvamise järgi 10 m/s. Mis mulle veel muret tegi oli mu kõht, kuna viimasest söömisest oli omajagu aega möödas, samas ma ei olnud ainuke näljane ja levisidki kuuldused, et varsti saab süüa. Lõpuks pärast poole tunnist ootamist sebisime omale pisikeses ruumis kohad laua otsa ning juba toodigi külmad ja supp lauale. Vaevu jõudsime ära oodata kuni lubati sööma hakata, supp oli küll üsna lahja (vedelik ja porgandi tükid) aga üsna hea. Järgmiseks toodigi soojad road, mul võttis silmad kirjuks, kui laud kaetud sai. Võtsin igalt vaagnalt natuke, seal oli riisi, aedoakaunadega wokk, kartulivormi jms. Viimasel ajal olen harjutanud küll ennast vähese sööma peale aga sellise toiduga ma ennast eriti tagasi ei hoidnud. Karit soovitas veel süüa mingit asja nimega baklazhaan, mis nägi välja nagu praesai või paneeritud sai, igatahes maitses nagu piimaga tehtud praesai ja oli tõesti väga hea, võtsin kohe mitu tükki. Pärast sööki loivasin välja tekile jälle ning võtsin positsiooni laeva ninas, kus oli mõnus jalgu kõlgutada ja merele vaadata. Mõne aja pärast hakkasimegi liikuma järgmise snorgeldamise koha juurde, kus toimuski ainult snorgeldamine. Jäime ankrusse rannast umbes 100m eemal ning siis seletati meile, et igalühel peab olema paariline, keda me peame aegajalt silmas pidama, et ta kaduma ei läheks. Snorgeldamine pidi toimuma instruktori järgi.

Erinevalt eelmisest kohast oli siin tunduvalt sügavam, samas osad korallid olid jällegi lähemal ning mõni lausa 3m sügavusel, mida ma ka lähemalt uudistama läksin. Jube lahe oli teiste alla sukelduda ning korra üles kiigata, kuidas teised snorgeldasid. Poole tunni pärast tundsin, et ma värisen juba üleni külmast ning vasaku jala kõõlus hakkas nii kõvasti valutama, et jalga oli päris piin liigutada. Mõtlesin, et lähen välja kuid snorgeldamise isu oli suurem kui valu ja snorgeldasin edasi piineldes. Varsti kutsus instruktor meid enda juurde ja ütles, et siin on voolus ja et me laseksime sellel end kanda, vee alla vaadates oligi näha, et me liigume vaikselt. Pärast seda suundusimegi jälle laeva poole ning asusime sadama poole teele, kui kõik laevas olid.

Sadamasse jõudes nägin kuidas paar laeva kõrval üks laev tagurdas oma kohale natuke liiga kiiresti ja rammis sadamakaid, õnneks midagi hullemat ei juhtunud. Siis ronisime mööda planku jälle sadamakaile. Mööda kaid maa poole jalutades nägin, et vett katab kerge õlikiht, masendav ...

Järgmine peatus, hotell.

Egiptus, päev 4 - naama bay, valentinipäev + õhtune show

Pärast tavapärast hommikupoolikut (söök, päevitamine) mõtlesime käia Naama Bay's ning seal natuke ringi jalutada. Päev oli jällegi täiesti selge ja päikseline. Hotellist väljudes "ründas" meid kohe üks seal passinud taksojuht, kuna meil oli taksot niikuinii vaja, siis küsisin kui palju ta Naama Bay'sse sõitmiseks tahab. Ta ütles et 25 naela, mina pakkusin 20 naela. Kuna ta alla ei lasknud hinnas, siis mõtlesin, et saadan ta pikalt ja hääletan mõne teise takso peale, kes 20 naelaga meid sinna ära viskab. Taksojuht üritas meile selgeks teha, et see on nö. fikseeritud summa ning näitas esiakna peal olevat kleebist, kus olid erinevad linnaosad ning sinna sõitude hinnad. Selge, kui 25 siis 25 naela ja istusime taksosse. Naama Bay'sse jõudes näris mul siiski kahtlus, et see kleepekas oli sinna pandud niisama petteks, võimalik et mul oli ka õigus, kuna hiljem saime hotelli tagasi ikkagi 20 naelaga.

Naama Bay'sse jõudes suundusime kohe peatänavale, kus meid jälgisid ablaste šaakalite silmad ning üks neist "ründaski".

"Hello, where are you from? Come, eat in my restaraunt ..." ütles mesimagusal häälel nõgimees. Vastasin viisakuse piirides, et olen Eestist ning ei soovi midagi osta, tema aga ei tahtnud mu käest lahti lasta ja vaatas mulle naeratades otsa. Sellepeale läks Triinul kops üle maksa ütles kurja häälega, et me tahame edasi minna ning tõmmas mind edasi, kuulsin selja taga vaid summutatud naeru.

Üritasime võimalikult palju kõike teretamisi ja kutsumisi ignoreerida ning kiiresti mööda kaubatänavat edasi liikuda, kuni jõudsime Pizza Hut'ini kus ka lõunatasime. Pärast lõunatamist liikusime jälle kauba tänavat mööda edasi, enne lõppu keerasime paremale, kus oli näha suur kasiino. Seal ees pakuti meile veel ajalehte müüa, millest muidugi jällegi keeldusin (praegu mõtlen, et kõige kergem oleks olnud enda külge riputada silt, kus on suurelt araabia keeles kirjas, et ma ei soovi mitte midagi osta või et ma olen pidalitõbine, viimane oleks vast isegi tõhusam rohi olnud).

Lõpuks jõudsime ranna äärde tänavale, kus olid peamiselt kinnised hotellide rannad, arvatavasti sai nendesse väikse tasu eest siiski siseneda aga ei olnud hetkel plaanis. Tänav oli üsna pikk, umbes 2 km, ning peamised vastutulijad olid venelased. Hotellid arvatavasti olid 4 ja 5 tärniga. Lõppu jõudes pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi. Tee peale jäi üks jäätise müügi koht, kust Triin tahtis jäätist, mõtlesin et see on hea võimalus 100 naela väiksemaks teha. Jäätise hind oli 11 naela ning hämmastuseks jäätist andis meile naisterahvas, arvatavasti venelanna. Kui andsin naise kõrval olevale mehele 100 naelase, siis ta vabandas korra ning läks selja taga asuvasse poodi peenemat tooma. Tagasitulles luges ta raha üle ning ulatas siis mulle, viskasin ka pilgu peale, nägin et umbes 90 naela oli olemas ja pistsin selle siis rahakotti. Hiljem hotellis siiski selgus, et 50 naelase asemel oli ta mulle andnud 50 piastrit ehk siis 0,5 naela, nii et jäätise hind tuli kokku umbes 120 krooni ja polnud ta nii hea jäätis midagi.

Mööda tänavat kõndides nägin Super Marketi silti ja mõtlesin, et võiks vett osta homsele mere peale minekule kaasa. Ostsingi 2x1,5 liitrist veepudelit, üks maksis 2 naela. Siis tuli tee peal vastu meile noorem mees, kes küsis kas meil hotell on olemas, kui ütlesime et on, siis küsis kas tahame taksot äkki. Jah, tahtsime. Hinnaks küsis alguses 30 naela, mina 15, tema 25, mina 20 millega ta nõusse jäi. Sellepeale võttis ta mobiili ja helistas arvatavasti mingile taksojuhile, ise meid kaasa kutsudes. Lõpuks jõudsime tee äärde, kuhu tuli ka üks takso. Meie istusime taha ning takso tellinud mees istus ette, kus nad omavahel lobisema hakkasid. Taksojuht tegi vahepeal peatuse ja ees istuv mees läks maha, meie teekond jätkus hotelli suunas. Hotelli ette jõudes andsin taksojuhile 20 naela sõidu ja 2 naela jootrahaks, mille ta üsna mageda näoga vastu võttis.

Eelmisel õhtul kui me sünnipäeva kooki sõime, siis pakuti meile Valentinipäeva erimenüüd, mis maksis 110 naela ühele inimesele, mõtlesime et võiks ära proovida. Sööki hakatakse serveerima alates kella 20'st ning sinna jäänud aja sisustasin ma filmide vaatamisega. Kella kaheksa ajal seadsime sammud siis väliterassi juurde, kus valisime sobiliku laua ja istusime maha. Üks ringijooksnud teenindajatest tuli pakkuma meile sama menüüd, mis me olime tellinud juba, millest me ka teda teavitasime.

Esimeseks toodi meile poolik sikk-sakiliselt lõigatud melon, mille sees oli heeringmaitseline kala ja mingi hapukoore taoline kaste, iseenesest oli söödav aga ei midagi erutavat. Teisena tuli püreesupp, mulle tundus, et see oli seentest tehtud ning natuke oli tunda kõrbelõhna, alla läks jällegi. Kolmas söök serveeriti suurel taldrikul, millel olid kaaned peal, kaks teenindajat avasid elegantse liigutusega kaaned ning sealt paljastus GRILLITUD KALA. Hämmastav, kõige hullem ei olnudki maitselt, natuke mage ning natuke grilli maitset, ei anna võrreldagi näiteks minu tehtud lõhega :p
Vaikselt hakkas masendus tekkima, et kas midagi normaalset ka saab lõpuks, järgi oli vist jäänud magustoit ainult. Toodigi, toodi lausa kaks kooki, üks oli nö. restorani enda poolt ekstra. See ekstra-kook oli ekstra maitsega ka, pruun osa meenutas maitselt seda hommikust uriini-kastmise lõhna (maitse koosnebki peamiselt lõhnadest, kes veel ei teadnud), selle osa jätsin kohe alles, valge osa oli väga kreemjas ja selline imal. Teine kook oli kaetud maasikatega, mis nägid välja nagu keemiavabrikust tulnud, maitselt olid magedad ning limased ja üldse mitte nii head kui meie kohalik aedmaasikas. Kook ise oli tehtud nagu umbes Kinder Delice shokolaad, oli midagi leiva sarnast ja siis mingi valge kreem vahel, igatahes parem kui see restorani ekstra-kook. Pärast sööki vaatasime natuke programmi veel ning küsisime ühe koogi omale tuppa kaasa, mis oli alles jäänud.

Egiptus, päev 3 - public beach, shoppamine, sünnipäev

Hommik käes ning jälle oli tunda seda "meeldivat" aroomi, mille tekitas muru ja puude kastmine kohaliku "kokteiliga". Hiljem sain isa käest teada, et kastmiseks mõeldud vett tehakse uriinist. Kift :) Hea et varem ei teadnud, siis vist oleks hinge kinni pidanud hoidma umbes 2-3 tundi.

Hommikusöök möödus jälle rutiinselt, natuke sõin seda, natuke toda. Põhiliselt panustasin siiski röstsaia ja maisihelveste peale. Järgnevaks tund aega peesitamist päikese käes ning siis edasisi plaane arutama.

Meenus, et hotell pidi võimaldama tasuta bussisõitu avalikku randa. Läksimegi seda uurima, buss oligi parajasti juba ees ning küsisin hotelli retseptsioonist bussipileti ja suundusin tagasi bussi poole. Enne bussi sisenemist ütles bussijuht, et see buss (minibuss) läheb Kairosse. Hekteks vaatasin talle lamba näoga otsa, kuid tema naeru nähes sain aru, et mind oli tillist tõmmatud. Õnneks polnud ma suu peale kukkusin ning vastasin ruttu "Cairo is fine", mille peale tuli veel natuke kõkutamist.

Avalik rand asus Old Marketist natuke edasi. Bussist maha tulles küsisin veel juhi käest "Is this Cairo?", tema vastas lõbusalt "Yes, yes". Njahh, vähemalt neil on huumorisoon sama hea kui mul. Avalikku randa jõudes tuli meile kohe vastu kohalik ning uuris, kas me jääme sinna. Esialgu oli plaanis küll, siis ta küsis, kas meile meeldib päike. Iseenesest imelik küsimus, jah, muidugi meeldib. Sellepeale tõstis ta ühe lamamistooli päikesevarju alt päikse kätte. Enne kui ta jõudis teise ka tõsta ma ütlesin talle, et pole vaja. Nimelt mulle see koht eriti ei sümpatiseerinud, nägin et vastaskaldal sai isegi surfata ja ma tahtsin ilgelt teada, kui palju see maksab.

Läksimegi siis avalikust rannast minema, kõndimise ajal signaliseeris meile vähemalt 6-7 taksot, üks koguni peatus. Huvitav, kui palju nad oleksid küsinud 200-300 meetri eest :D
Old Marketi juures paelusid mu tähelepanu jälle teiste pankade sularahaautomaadid ja seadsingi sihi nende suunas. Jess, esimene automaat aktsepteeris lõpuks mu VISA deebetkaarti ja sain 1000 naela masinast kätte (arvelt läks maha umbes 2130 + 83 krooni teenustasu).

Käisime ka veel erinevates poodides, nägin et teisel korrusel on mingi sukeldumise pood, kust mõtlesin snorgeldamise asjad osta. Paraku seal poes maksid maskid liiga palju aga sain sealt vähemalt ühe lihtsa ja tasuta kaardi Sharm el Sheikhi ja Hurgada kohta. Teistest poodidest ostime ühe seeliku (45 naela) ning punase pearätiku (25 => 20 naela). Seeliku poes üritasin snorgeldamise maski ja toru hinda kaubelda 130 naelalt 50 peale aga ei õnnestunud, alla 90 naela enam ei saanud. Siis kõndisime edasi mööda tänavat sinna vastaskalda poole, oleksimegi varsti kohale jõudnud kui üks šhaakal poleks oma mesijutuga segama tulnud. Tegime selgeks, et me ei soovi midagi osta. Ta ütles, et ok ok, tulge lihtsalt vaadake, 2 minutit ainult. Nohh, vaadata ju võib. Selgus, et sellel mehel on jällegi kaks poodi (nagu enamusel kaupmeestel). Esimeses poes olid suveniirid, igasugu tilulilu ja ka snorgeldamisvarustus, mida ma uurima asusin. Lõpuks üks mask ja toru tundusid enam vähem olevat ning küsisin kas see on ikka silikoonist ja mis maksab. 90 naela, mina küsisin 50 naela, tema 80 ning jäi selle juurde pidama. Tuletasin talle veel meelde, et ta võiks ikkagi 5 naela alla lasta kuna mul täna sünnipäev on. Tundus, et ta tegi seda äärmiselt vastumeelselt, kuid siiski ning ostsingi omale silikoonkummiga snorgeldamise maski ja toru. Väljudes tundsin igatahes kergendust, et minema sain.

Mõnekümne meetri pärast märkasime juba Public Beach väravat ja astusime sisse, vaevalt paar meetrit kõndinud kui meie juurde jooksis üks kohalik ning tahtis meilt 7 naela mõlemilt saada. Ütlesin, et see on ju avalik rand, see ei lugenud. Kuna meil olid kõhud tühjad, siis uurisin kas siin mingit kohvikut või restorani on. Eitava vastuse peale otsustasime, et läheme minema. Tundsin ennast natuke väsinuna juba ning sõitsime 10 naela eest hotelli.

Otsustasime et lõunastame hotellis ja tellisime grillitud kana ja 2 Coca Lighti. Umbes 20 minuti pärast toodigi kana koos keskmisest väiksema riisiportsuga, kana oli ka ainult kaks tiiba. Teist tiiba lõigates avastasin, et see on seest täiesti toores. Masendav, õnneks täitis Coca gaasid ja riis meil mõneks ajaks kõhu ära. Lõunasöök läks maksma 106 naela, millele hiljem lisandus veel 2 naela ning makstes ei olnud neil 2 naela tagasi anda, seega kokku läks siis 110 naela. Rohkem me seal hotellis ei lõunatanud.

Õhtul ostsime siiski hotellis veel ühe Espresso kohvi, tee ning kaks koogitükki sünnipäeva puhul, mis läksid maksma kokku 49 naela.

Egiptus, päev 2 - infotund, linna eksursioon ja Old Market

Hommikul pidi tulema buss järgi ning viima reisifirma poolt korraldatavale infotunnile. Hommikusöögiks oli buffee ning üritasin leida midagi pudru taolist, kuid mida ei ole seda ei ole. Okei, võtsin röstsaia, siis mingeid ubasid, maisihelbeid jogurti ja moosiga ning teed. Maitse üle midagi väga nuriseda ei olnud, röstsai tundus natuke tihke ja magusa aga läks alla.

Kell 9:40 tuligi buss hotelli juurde ning sõidutas meid kuhugi konverentsi vms. keskusesse, kus ootas ees umbes 50 inimest ja TopToursi eesti esindaja. Järgneva kahe tunni jooksul viidi meid põgusalt kurssi sealse eluoluga ning nende poolt pakutavate eksursioonidega.

Tundus, et esialgne plaan ise Dahab'i rännata lükkub kuhugi tulevikku ning praegu tundus mõistlikum vooluga kaasa ujuda ja ennem selle kohaga ja elamisega tutvuda, kuna kõik oli väga võõras.

Pärast infotundi hakkas eksursioonidele registreerumine, võtsin 3 eksursiooni:
1) Linnaeksursioon - 10 EUR
2) Päev merel Olaviga (snorgeldamine) - 35 EUR
3) Nuweiba kanjon - 45 EUR
4) Abu Galumi rahvuspark - 55 EUR

Siis ootasin teiste järgi ning nägin, et üks noorpaar tuli jalutades käes kuskilt kohalikust poest ostetud 1,5L veepudel. Läksin uurisin kuskohast saab ja mis hinnaga. Vett sai osta sealsamas kõrvalt bensiinitanklast ning maksis 2 Egiptuse naela ehk 4,2 krooni. Suundusingi bensiinijaama ning nägin juba ukse kõrval külmakappi kus olid veepudelid, kuid need ei olnud samad pudelid mis neil olin näinud. Nimelt neil oli ostetud Nestle AquaLife vesi, need olid aga Egiptuse kirjaga ja täiesti tundmatud, läksin poodi sisse ja nägin seal veel külmakappi kus oli arusaadava sildiga veepudel :)

Vesi ostetud suundusin tagasi, ootasin veel umbes 20 - 30 minutit kuni lõpuks sai linnaeksursioonile suunduda. Esialgne ettekujutus bussiga mööda linna sõitmisest osutus valeks, õigemini pooleldi. Pool teest me jalutasime Naama Bay's, kus meile näidati kohalikke shoppamisvõimalusi ning ka paremaid restorane. Eksursioon lõppes Old Marketi juures, kus ka pakuti kerget lõunasööki, mis koosnes lavašist, erinevatest kastmetest, mingitest kahtlastest kotlettidest ja ubadest. Jooki pidi eraldi tellima ning maksis 20 krooni karastusjoogid/vesi ja 40 krooni 0,33L õlu.

Siis suundusin turule, mis tundus väga aguli moodi ja oli üsna räpane, samas vägagi põneva eluga. Esimest korda elus sain tunda nende šaakalistest kaupmeeste mesijuttu. Vähe sellest, nad oskasid suhtlemistasandil inglise ja vene keelt ning eesti keeles ka öelda "Tere, tere", hämmastav ...

Siirdusin ühe kaupmehe juurde ning vaatasin mis tal huvitavat pakkuda oli, põhiline kaup oli suveniirid, siis snorgeldamise varustus ja igasugused ehted. Väljudes hakkasin jälgima, kuidas üks poiss värvilise liivaga klaas pudelitesse erinevaid kaunistusi või joonistusi tegi, küsisin talt kui kaua ta ühte seda pudelit on teinud, ta ütles et umbes 5 minutit võtab aega ning küsis kas ma tahan näha tegemist. Olin nõus ning vaatasin kuidas ta kõigepealt valas 1/4 pudelikesest oranzi liiva mis pidi olema siis kõrb, siis pani tumedamat ning traadiga lükkas sellest tumedamast liivast kaameli jalad. Siis valas jälle teist värvi liiva peale ning joonistas kaameli küüru ja pea. Siis küsis mis värv mulle meeldib, valisin tumesinise, kuna päris sellist sinist ei olnud, mis mulle oleks meeldinud. Sellest tegi ta taeva ning ka ühe kajaka kaameli kohale. Hämmastav ... tõepoolest ...

Järgmisel hetkel mulle hakati seda tehtud tööd pähe määrima, okei, mõtlesin et võiks iseenesest ära osta. Poiss küsis 30 naela ehk 65 krooni, mina ütlesin 5 naela, tema 20, siis ütlesin et ok 10 naela, millega lõime ka käed. Rahakotis sobrades avastasin, et mul on peenraha 8 naela, ütlesin et mul rohkem ei ole. Vahepeal oli mingi vanem mees kõrvale tulnud ja uuris, kus hotellis ma ööbin, et saan sealt siis hiljem 2 naela ära tuua. Nii et liivapudeli hind jäi lõpuks siis 8 naela :)

Enivei, turul käidud suundusin jälle kogunemiskohta, kust pidi buss peale võtma ja hotelli viima. Kuna mul oli eksursiooni jaoks raha natuke puudu, siis läksin uurisin kas saan seda välja võtta oma pangakaardiga. Nägin ühte ATM masinat, kus sai raha nii vahetada (eurosid ja dollareid naeladeks) ning ka kaardiga välja võtta. Tore muidugi, et see masin VISA't ei tunnistanud vaid MasterCard'i. Õnneks olin hotelli osa rahast jätnud ja sinna jõudes sain ära maksta Abu Galumi eksursiooni eest. Maksmata oli veel päev merel Olaviga aga giid ütles, et Naama Bay's on üks pank, kust saab ka VISA'ga raha välja võtta.

Hotelli jõudes tundsin ennast üsna väsinuna, vaatasin telekast mõned filmid ja jäin magama.

Egiptus, päev 1 - lend ja jõudmine hotelli

Lennujaama jõudes mõtlesin veel asjadele, kas kõik said kaasa. Siis ehmatusega tuli meelde, et kontaktläätsed jäid maha. Mõtlesin, et ilma nendeta on suht nadi olla, kuna prillid võivad katki minna vms. ja kuna lennuni oli veel umbes 2 tundi aega, siis otsustasin, et lähen toon need ära. Suured tänud muidugi isale, kes natuke kiirust ületades mind koju ja tagasi sõidutas, aega kulus selleks natuke alla 30 minuti :) Tagasi jõudes sujus kõik ilusti ning ainuke jama oli, et pidi ootama umbes 1,5 tundi lennukile pääsu.

Lennukiks oli Boing 737-800, õhku tõusis 40 sekundiga ning tänu jumalale, ma sain akna alla koha. Tallinna kohal lennates oli päris huvitav vaadata, proovisin otsida oma elukohta, kuid ei leidnud, kuna lennuk tõusis suht kiiresti. Neelatades üritasin omal kõrvu lukust lahti saada mis ka õnnestus ilusti.

Umbes kahe tunni pärast saime lennukis süüa, söögiks oli pisikeses plekktopsis kuumutatud kartulipüree koos vorstiga, 1 kukkel, 1 magus shokolaad, midagi Kinder Delice moodi ja natukese aja pärast ka kohvi või teed. Isenesest oli täitsa maitsev.

Ning nelja tunni pärast hakkas paistma juba ka Cairo tuled, hämmastav, kui suur see linn on ning kõik suuremad teed olid korralikult valgustatud. Umbes viie tunni pärast oli tunda, et lennuk valmistub maandumiseks, aknast oli näha, et maandumisklapid olid avanenud tiival ja maa oli üsna lähedal. Maandumine oli ebameeldivalt igav ja sujuv :) Nii kui rattad olid puudutanud maad, hakkasid inimesed lennukis plaksutama, alguses olin üllatunud, kuid siis taipasin, et plaksutati piloodile tänutäheks ilusa maandumise eest.

Lennukist väljusin trepi kaudu ja liikusin koos teistega bussi poole mis pidi meid siis lennujaama hoone juurde viima. Sinna jõudes nägin juba TopToursi silti, kust meid suunati edasi viisat saama. Kui passi oli tempel ja mark pandud, läksin edasi passikontrolli. Seal läks järjekorras umbes 20 minutit ja siis edasi pagasit võtma. Lahe, pagasid olid ühest august nö. sisse kallatud ehk suht segamini olid kõik aga leidsin õnneks kiiresti üles ja väljusin lennujaamast. Seal ootasid teisedki inimesed edasisi korraldusi koos TopToursi eesti esindajaga. Umbes poole tunni pärast suundusime busside poole, kus meid jaotati bussidele ära, loteriimajutusega (sealhulgas ka mina) pidime ootama kuni teised on bussidele ära jaotatud ja siis oli minu kord. Hotelliks oli Mercure (vihkan seda nime) :)
Hotelli jõudes tegin check-in'i, keeldusin pagasikandja teenusest kuna teadsin, et ta tahab jootraha saada selle eest kindlasti, no thanks. Kõndisin ümber basseini oma toa poole, hämmastav, siin olid palmis ja bassein, tundus üsna ilus algus.

Tuppa jõudes märkasin, et õnneks on konditsioneer olemas ja kuna toas oli natuke palav siis lülitasin selle ka sisse. Magama jäämiseks pidin selle siiski välja lülitama, sest ta oli üsna lärmakas. Väsimusest uinusin üsna kiiresti ...

ERUTUS!!!

Täitsa pael, lõpuks ometi ...

Reisiimpotent

5 tundi on jäänud lennuni ning mingit erutust ei ole, öösel magasin ka nagu beebi. Äkki mul ei olegi seda "reisi soont"!? Võib-olla ma ei tohikski reisida. Ähh, kurat, saaks see puhkus juba läbi ja kõik see jama jääks selja taha.

Enivei, kui nädala pärast siia uusi postitusi ei ilmu, siis on kaks varianti:
1) ma ei viitsi enam siis kirjutada
2) ma kukkusin lennukiga alla

خلاص، أشوفك بكرة

Dahab - müüt või tegelikus?

Niisiis, nagu igale korralikule surfarile on kohane, peab ta käima vähemalt kord elus surfarite mekas - Dahabis (vähemalt nii nad räägivad). Hetkel on lennukipiletid Sharm el Sheikhi ostetud ja lennuk väljub 3 päeva pärast. Ahjaa, peale selle et ma pole veel eriti Eestist väljas käinud, pole ma ka lennanud, ma loodan väga, et mu ilusa lunimise peale akna kõrval koht antakse.

Hetkel igatahes vaadates Windguru prognoosi on seis üsna nutune, järgmiseks nädalaks ei lubata midagi. Samas Club-Mistrali kodukalt kohalikku ilmaprognoose vaadates on lootus ning Windguru ei suudagi nädala pikkust prognoosi täpselt ennustada, õnneks. Ja kui surfata ei saa, siis snorgeldada kindlasti, mida ma samuti teinud ei ole, no okei, Eestimaa randades olen aga see pole see :)

Jääb üle ainult tunde lugeda lennuni ...

Maailma suurim sinikas ehk trapets ja katapult

Pärast edukat kama ostmist hakkasin muidugi jälle ilma passima ning stardivalmis. Pidevalt Pirital käies avastasin kui ebameeldivad võivad olla pisikesed lained, eriti kui oled noor ja roheline. Hakkasin mõtlema alternatiivide peale ning hakkasin käima hoopis Harku järvel surfamas.

Kui sain nö. jalad alla surfamises, siis muutusin ka julgemaks ning kiirused ka kasvasid, kuigi aasadesse ma jalgu veel ei julgenud panna. Pärast mitmekordseid kõvasid glisse tundsin, kuidas käed lihtsalt ära surevad ning pidin iga 15 minuti tagant puhkuse tegema. Trapetsi ost tundus nüüd kõige hädavajalikum, kuigi ennem ei pidanud seda üldse vajalikuks :)

Käisin ja katsusin erinevaid trapetseid ning kõige rohkem meeldis North'i Air Wave trapets, mille ka ära ostsin. Esimeste proovimistega olin väga ebakindel, kuna olin kuulnud väga võikaid juhtumeid trapetsiga surfamisest. Ning siis sain ka seda omal nahal kogeda ...

Tuult oli umbes ~8 m/s, mis oli ideaalne minu 6.5m2 purje jaoks. Kohaks valisin jällegi Harku, kuna merel oli lainetus ning kõvem tuul. Sain laua ilusti glissi, kiirus kasvas, siis tuli ootamatult kõvem puhang ning järgmine hetk tundsin kuidas mind kuhugi ettepoole tõmmati järsult. Õnneks olin ennast trapetsist ennem suuremal kiirusel lahti haakinud ja võib-olla pääsesin hullemast, kuid reiega maandusin ikkagi täpselt laua nina pihta. Vees olles tundsin, et parem jalg on väga tuim, mõtlesin juba et luu läks, kuid õnneks mitte. Vinnasin ennast laua peale ja proovisin jalga liigutada, kõik töötas ilusti, ainult ilge valu oli reies. Üritasin võimalikult rahulikult kaldale tagasi surfata, et teada saada mis seisus jalg on. Kaldal kui kalipso ära kiskusin nägin reie peal umbes 20 cm läbimõõduga sinikat. Tundus, et tänaseks aitab surfamisest :)